LUGEJA KIRI | Ronald Viin: kutse duellile, Mart Helme!
Olles põline Reformierakonna valija, on mul väga kurb tõdeda, et EKRE populaarsuse kasv sai paraku just Reformierakonnast alguse. Oli tekkinud mugavustsoon, kus jäeti populistide jaoks väga sobilikel teemadel kindel seisukoht võtmata. Näiteks nagu immigratsioon, mis saigi minu hinnangul „kui on must, näita ust“ loosungi all EKRE peamiseks edu võtmeks. Ma arvan, et ei ole ühtegi eestlast, kes nendel ärevatel aegadel ei oleks teatud hirmu tuleviku ees tundnud. Aga nagu öeldakse, hirmul on suured silmad ja seda tuleb lihtrahvale õigesti kommunikeerida.
Mulle meeldis Jaanus Karilaiu ETV „Esimeses stuudios“ tehtud pakkumine reformierakondlasele Kristen Michalile, et tunnistage kasvõi kahte viga, mida olete oma valitsemisajal teinud, ning oleks võimalus uue koalitsiooni tekkeks. Me kõik teeme elus vigu, mõni rohkem, mõni vähem. Oluline on nendest aru saada, neid aktsepteerida ning tunnistada. See siin on kivi Reformierakonna kapsaaeda. Aga see selleks, pöördumine on ju Sinu poole, Mart.
Kõigepealt minevikust. Ma ei taha sinna kinni jääda, sest eks kõigil ole seal üksjagu luukeresid. Aga olles lugenud nii mõndagi raamatut luureagentuuride tegevusest külma sõja ajal, tean et nii CIA kui KGB pöörasid sageli topeltagentideks „patrioote“, kes polnud kunagi üht või teist riiki külastanud, rääkimata riikides asuvatest suursaadikutest.
Lisaks on EKRE muutnud rahvusliku konservatismi Eesti ühiskonna lõhestamise vahendiks ja edukalt. Samal ajal loeme sellest, kuidas Kreml kasutab mitmel pool NATO ja Euroopa liidu suhtes rahulolematuid rahvuslasi, lõhestamaks nii riike kui neid organisatsioone ennast. Paratamatult tekitab see küsimusi ja kutsub tõmbama paralleele.
Delfi kommentaariumi põhjal valminud etendus „Anonüümne Igatsus“, kus Eero Epner oli kokku võtnud kommentaariumis väljendatava eestlasliku meelestatuse, ilmestas selgelt, et sa võid olla Veerpalu-laadne rahvuskangelane seniks, kuni su tõeline pale avalikkusele ilmsiks saab – ja ma ennustan, et sinna ei ole enam palju minna.
Kui Reformierakond soovib, siis mul on kindel ja lihtne lahendus, kuidas EKRE ja Isamaa tagasi opositsiooni lükata ning luua edasiviiv koalitsioon, mis jõuab päästa nii Eesti avaliku maine kui ka eesootava siseriikliku kaose. Aga mulle on jäänud mulje, Mart, et seda Sa tegelikult soovidki. Sa tahad olla opositsioonis, sest kritiseerida on alati lihtsam, kui midagi sisulist ja kasulikku korda saata. See mulle muret teebki – koalitsiooni sees olev opositsionäär ei saa kunagi viia riiki edasi õiges suunas, sest tema eesmärk on kritiseerida kõike ja kõiki, et õigustada enda sisutuid ja destruktiivseid tegusid.
Parafraseerides Sind ennast – paraku Sa eksid, terve Eesti ei ole Sinu taga. Kui täpsem olla, siis eriti keegi ei ole Sinu taga. EKRE valijaskonda on petetud loosungite ja õilsate üllitistega, mis lubavad lihtrahvale edu ja jõukust. Ikka eelkõige nende ideede taga seistakse, neile loodetakse. Vähemalt seni.
Üks teema vajaks siinkohal veel märkimist. Elasin minagi kaks aastat välismaal. Naasin kodumaale igatsusest ja ei ühelgi teisel põhjusel. Suur osa EKRE valijatest elavad välismaal, sest Eestis on madalad palgad ja „rikkureid soodustav poliitika“. Inimesed, tulge tagasi kodumaale, vaadake oma silmaga, mis toimub, ja hinnake siis, kas kodumaa käekäik tundub ainult kaugelt katsutava mässumeelsusena või võivad sellel olla kolossaalsed tagajärjed.
Täiesti lubamatu on see, et n-ö peavoolu meediat tembeldatakse kallutatuks – selles samas meedias avaldatakse ju arvamusartikleid kõikide poliitiliste ja ühiskondlike vaadete esindajatelt, uudistest rääkimata. Ma pole veel näinud, et Uutes Uudistes oleks ilmunud näiteks mõni Hanno Pevkuri arvamuslugu. Mõelge nüüd korraks sellele, mida tähendab kallutatus ja mida objektiivsus – nendes mõistetes on väga suur erinevus.
Aga tuleme tagasi artikli pealkirja juurde. Olen isegi pisut vanakooli mees, kes on nooruses üksjagu tempe teinud ja elu näinud. Esimesele ametlikule tööle läksin 12-aastaselt – aasta varem kui Sina. Jah, ma kutsun Su duellile.
Olen kuulnud, et oled ka kõva peksumees, aga rusikad jätaks siiski tsiviliseeritud ühiskonnas taskusse. Kutsun Sind pidama debatti minu kui tavalise poliitikakauge kodanikuga. Debatti, kuhu ma tulen täiesti ettevalmistamatult ja kus mõtlen numbreid ning väärfakte kohapeal välja nagu Sina seda korduvalt oled teinud ja järjepidevalt teed.
Hiljem ütlen lihtsalt, et te saite minust valesti aru, ajusurnud tõprad! Vaatame, kes võidab.
