26. Veebruari SL Õhtulehes avaldatud artikkel „Presidendi vastuvõtt – ilus, vaba ja särav,” millel autoriteks Greta Kaupmees ja Siret Mägi, on ülal mainitule suureparane näide. Artikkel algas positiivselt, kiites nimeliselt presidendi vastuvõtule saabunud isikute kostuume ja stiile. Pärast mõningast lugemist muutus kõik ja ma mõistsin artikli varjatud eesmärki, milleks oli eestlasele omane kritiseerimine. Mulle jääb arusaamatuks miks on vaja inimesi sellisel moel häbistada. Saan aru, et igal inimesel on oma arvamus ning kõik kostüümid ei peagi meeldima, kuid kas tõepoolest on vaja sellest jubedaid sõnu kasutades kogu riigile teada anda?! SL Õhtulehe autorid oleksid voinud lihtsalt kirjutada, et mõningate kostüümide juures oli vigu, jättes välja neid kandnud inimeste nimed. Eeldates, et ajakirjanikud on haritud inimesed, olen usna kindel, et nad oleksid soovikorral suutnud sõnade „enneolematult kohutav” asemel oma arvamust avaldada pisut tagasihoidlikumalt. Kas enamus Eesti ajakirjanikke on unustanud sõnapaari „ajakirjanduse eetika” tähenduse? Kohati tuleks kindlasti olla kriitiline, sest ka see kuulub ajakirjanduse eetika valdkonda, kuid sealjuures ei tohiks unustada objektiivsust, igakülgsust ja ausust, millele viitas ka Eerik-Niiles Kross 2002. aasta 11. Veebruaril Eesti Päevalehe avaldatud artiklis "Eerik-Niiles Kross: Küsida võib kõike.” Ehk tuleks autoritel enne artikli kirjutamist mõelda sellele kuidas nad ennast tunnesid, kui samamoodi nende kohta kirjutataks. Veelgi enam, küsige endilt kui kui hästi oleksite teie suutnud end üles riietada.
Kui ajakirjanikel on tõepoolest enneolematu vajadus kritiseerida, siis oleksid nad voinud seda teha nende isikute arvelt, kes presidendi kõne ajal saalis magasid. Erinevalt meie eelmisest presidendist, oli president Ilvese kõne sisukas, aktuaalne ning huvitav, mistõttu unematiga suhtlemine oli põhjendamatu, rääkimata ebaviisakusest. Saalis magajate kohta ei leia artiklit kusagilt, küll leidub aga tugevat kriitikat sisaldavaid kirjatükke Ilvese kõne kuulanud inimeste riietuse kohta.

Olen viimasel ajal täheldanud, et Eesti ajakirjanduse maastik kisub nn. „kollaseks.” Elan juba üle pooleteise aasta Ameerika Ühendriikides, mistõttu olen võimeline lugema vaid Eesti ajalehtede online väljaandeid. Kuna ma ei ole kursis mida ja kuidas tegelikult ka paberväljaannetesse trükitakse, siis minu arvamus põhineb pelgalt Internetis avaldatule. Sona „kollane” all pean silmas uudiseid ja artikleid, mis on laimavad, eksitavad ja mõttetut kära tekitavad, rääkimata sisu puudumisest. Viimast kohtab rohesti Delfi uudisteportaalist. SL Õhtulehest ma siinkohal ei räägigi, sest see teadatuntud Kroonika päevalehe versioon. Küll on aga ühe jalaga SL Õhtulehe paati astumas Postimees, kes oma Interneti väljaandes suures koguses klatši avaldab, eelkoige staaride ja avaliku elu tegelastest. Postimees ise nimetab antud kategooriat meelelahutuseks, kuid klatši ma isiklikult meelt lahutavaks teemaks just ei pea. See on ka peamiseks põhjuseks miks olen asunud Postimehe asemel lugema hoopis Eesti Päevalehte, kust ma ei leia artiklit selle kohta kuidas Fiennesiga seksinud stjuardess voib rase olla.
Milles on probleem? Kas niivõrd tugev konkurents sunnib ajalehti kirjutama ükskõik millest, et vaid soovitud tiraazi läbi müüa? Sageli paisutavad ajalehed probleemi üle, ehk teevad nn. sääsest elevandi. Just nii juhtus Tõnismäel seisva Pronkssõdur probleemiga, mis on suuresti Eesti ajakirjanduse süü. Kui ajakirjandus ei oleks Pronkssõduri teisaldamist sääraseks skandaaliks muutnud, oleks see probleem juba võibolla ammu lahendatud. Eesti ajakirjanikud vajavad uut tuult mis lõpetaks hetkel käimasoleva klatši ja mõnitamise, sest hetkel on see küll paigast ära. Kas me sellist Eestit siis tahtsimegi?


Autor: Kaarel Tamm