Luisa Etxenike: Miks armastada Sofi O-d
Tema kirjutatu võtab kokku pinged, mis peegelduvad meie ajas, tal on oskus kontsentreerida ja ühendada pildid, mured ja küsimärgid, mis on nüüdisajal täiesti valdavad. „Heast loost leiame alati midagi, mis meile elamiseks sobib,” on öelnud Walter Benjamin. Samamoodi on kahtlemata heade romaanidega. Ja Sofi Oksaneni omadest leiamegi väga kasulikke viiteid tänapäeva Euroopa jaoks, viiteid, mis võimaldavad meil endid tajuda ja ära tunda nagu praeguse aja eurooplasi.
Küsimus enda identiteedi kohta on pingeline, see ebakindel enesekehtestamine piiride vahel, mis meid üksteisest eraldavad.
Kultuuride ristumist ja segunemist nähakse ühelt poolt kui ihalust ja teiselt poolt kui raskust. Oksaneni kangelased on alati kahetised, nad on alati enamat kui lihtsalt tundetud, kuuluvad rohkemale kui üks koht või ainus tingimus. Neil on ühendatud identiteet – või kui kasutada moodsamat terminoloogiat, võrguidentiteet, mis on kokku sõlmitud vastoludest ja soovidest.
Ülekantav kõikjale
Sedasorti identiteedikogemus ei jää pelgalt romaani tegevuskohtade – Eesti, Soome, Venemaa – territooriumi piiresse, vaid samasuguse segunemise võib vabalt üle viia ükskõik millise tänapäeva Euroopa riigi pinnale, tunnistada samade ühiste pingete ja rõõmude olemasolu. Lootust, lühidalt kokku võttes.
See pole üksnes geograafiliste piiride, vaid ka ajalooliste etappide segunemine. Sofi Oksaneni romaanid ei kõnele mitte minevikust, vaid olevikust. Ühest samamoodi võrku ühendatud olevikust. Olevikust, mis ei ilmne mitte ainult mineviku – nagu Teine maailmasõda, Euroopa eri blokkideks jagamine, Nõukogude Liidu surve või stalinistlik diktatuur – tulemusena, vaid seda iseloomustatakse mineviku suhtes ükskõiksuse puudumise kaudu. Sedasorti pidev suhtlemine minevikuga on kahtlemata ebamugav, kuid samal ajal väga stimuleeriv. Samuti usun, et see, mida lugejad Oksaneni teostes hindavad, on pidev dialoog ajalooga, mis nõuab erksat ja kriitilist enesevaatlust. Ta äratab nad üles maailmas, milles muidu pea kõik eeldab uinunud olekut ja passiivsust. Ja siin tuleb uuesti mängu ajalooline ja igasse riiki üle kantav perspektiiv. Me kõik oleme ühel või teisel moel kogenud samu olukordi, stseene, ähvardusi, niisiis jagame ka sarnaseid sisevõitlusi, vajadust otsustada, milliste mälestustega me tahame ja peame edasi elama, et mitte korrata minevikuõudusi.
Sest just sellest jutt käib: mälu, kriitilise pilgu ning moraalsete kaalutluste alal hoidmisest, et kriisiajad ei saaks korduda. Sofi Oksaneni raamatud asetavad moraalsed kaalutlused kõige häirivamasse vormi, tuues sisse naistevastase vägivalla temaatika. Vägistamine, prostitutsioon ja väärkohtlemine muutuvad peaaegu totalitarismi metafoorideks ja nendega võitlemine vastutustundliku demokraatia paradigmaks. Naiskirjanik ütleb meile otsesõnu, et macho’lik käitumine on puhas fašism ning seda tehes ühineb ülejäänud Euroopa kirjandusliku löögijõuga, kuhu kuuluvad näiteks niisugused märkimisväärsed autorid nagu Elfriede Jelinek, Herta Müller, Agota Kristof, Birgit Vanderbeke või Jeannette Winterson.
Olles juba tsiteerinud Walter Benjamini, tahaksin lõpetada portugali luuletaja Fernando Pessoa sõnadega: „Ühe luuletuse puhul peab olema märgata, et Homeros eksisteeris.”
See on veel üks Oksaneni väärtustest ning ilmselgelt ka tema edukuse põhjus: tema romaanides on tunda suurte Euroopa kirjanike kohalolekut, ta jätkab nende traditsioone, põimib sisse nende mõjutusi ja tehnilisi võtteid. Oksaneni romaanid on äärmiselt tegelaskujurohked ja selles mõttes dostojevskilikud. Eks selleski seisneb tema atraktiivsus – vaatamata romaani tegevuskäigule pole see, kes meiega räägib, mitte Stalin, vaid hoopis Dostojevski.
Tõlkinud Helen Eelrand
KOMMENTAARID
Ülevõimenenud kriitika
Jan Kaus
kirjanik, Sofi Oksaneni romaani „Puhastus” eestikeelse tõlke autor
Mis tema raamatud nii populaarseks teeb? Ma ei tea! Teema, žanr, stiil, haare, aga ka tunnustus ja turundus … Lähiajaloo traumade kaalumine on juba tükk aega eesti kirjanduses esil. Jaan Krossi „Paigallend” näiteks. 2001. a. ilmunud Ene Mihkelsoni suurejooneline „Ahasveeruse uni”. Ka mitmed n-ö nullindate autorid on oma loomingus käsitlenud Eesti lähiajaloo keerulisi sõlmpunkte (Andrei Hvostov, Tiit Aleksejev).
„Puhastuse” osas vallandunud kriitikatormi on mul raske kommenteerida, kuna ma olen väga erapoolik hindaja. Pealegi ei arva ma, et tegu oleks veatu teosega, mis peaks kõigile meeldima. Samas tundus, et kriitilised arvamused hakkasid lõpuks üksteist võimendama ja tekkis Prokrustese sängi efekt. Distantsilt võiks „Puhastuse” retseptsiooni lausa uurida – mu arust polnud rünnak ainult kirjanduslik, vaid ka psühholoogiline, ja vahel oli tunne, et kriitika irdus algtekstist sootuks.
Tühja kohta ei reklaamita
Ene Mihkelson
kirjanik
Teise maailmasõja järelmitega ei tegeleta praegusel ajal üksnes Eestis ja Ida-Euroopas, vaid selle üle arutletakse kogu maailmas. Seda temaatikat puudutavat ajaloolist kirjandust ilmub viimasel ajal väga palju, suuresti ka seetõttu, et maailm on muutunud palju avatumaks, arhiivid on kättesaadavamad ning nüüdseks on selle perioodi uurimiseks ka vajalik ajaline distants. Pole ime, et see kõik ka ilukirjanduses peegeldub.
Oksanen käsitleb muu taustal ka prositutsiooni, inimkaubandust ning naiste suhtes toimepandud vägivalda – need teemad on aktuaalsed ka tänapäeval. Usun, tema teostega võivad samastuda mis tahes rahvusest inimesed. Sel viisil on ta oma raamatutes ühendanud paljude maade valupunktid. Mis puutub kriitikasse, siis ma ei näe Eestis tingimata negatiivset hoiakut. Tundub, et nii meil ja mujal paneb inimestel pea pööritama tema raamatute hästi korraldatud reklaam. Samas on selge, et tühja kohta ei reklaamita – Oksanen on väga andekas kirjanik. Tema teostes on midagi üldinimlikku ja universaalset, mis ärgitab teda lugema nii Eestis kui ka välismaal.
Rahvusvahelisele publikule
Eneken Laanes
kirjandusteadlane
Oksanen kirjutab teemadel, mis rahvusvahelises kirjandusmaailmas praegu korda lähevad ja millest lugeja aru saab. Kirjandusteadlased mujal maades ja ilmselt ka tavalugejad loevad „Puhastust” ka kui võimalust kohtuda nende jaoks võõra, see tähendab eesti kultuuriga. See, kas eestlastele tundub pilt nende kultuurist autentne või mitte, pole seejuures oluline. Niisiis, hea segu äratuntavast – teemad, mis kirjanduses üldiselt päevakorral – ja eksootilisest – vähetuntud, aga spetsiifiline ajalooline ja kultuuriline kontekst. Kui lisada veel põnevuse element ja keeleline meisterlikkus, on valmis retsept, mis näib toimivat ka Zafóni ja teiste menukirjanike puhul.
Mõned kirjandusteadlased on täheldanud, et romaan on tänapäeval kosmopoliitlik vorm, kirjutatud rahvusvahelisele publikule. Seetõttu juhtub vahel, et autori päritolumaa lugeja või romaani tegevuse toimumiskoha lugeja ei ole selliste romaanide jaoks see kõige õigem. Sellised lugejad loevad neid tekste sageli poliitiliste dokumentide ja mitte kunstiteostena, seostades loetut autori poliitiliste seisukohtadega vms. Näiteks ei armasta paljud peruulased seetõttu Vargas Llosa romaane, mis maailmas palju tunnustust pälvinud. Midagi sellist juhtus ilmselt ka Oksaneniga Eestis.
