Ma tulen tornist ülevalt
"Siin on 36 meetrit trossi," teatab Toomkiriku kellamees ja kirikuteener Tarmo Tornius laest alla rippuvat kellanööri sikutades. ülevalt kostab kume helin. "Tund aega enne jumalateenistust pean esimest korda kella lööma. Kahekümne viie minuti pärast löön meeldetuletuseks uuesti."
"Näe, kui raske - tõmbab üles tagasi," näitab kirikuteener, kuidas tross nagu pendel üles-alla kõlgub, et kellalööja raskuse all lõpuks maa ja taeva vahel pidama jääda. Lüüa tuleb viis minutit järjest, mõõdukate vahedega. Matustel harvemini, pulmadel tihemini.
Viieminutiline lihasetrenn paneb kirikuteenri lõpuks kergelt hingeldama. "Aitab vist küll," vaatab ta kella. Uudishimulikud turistid piidlevad lae all haigutavat koledat auku, kuhu tross kaob. Kellanöör jookseb mööda keerdkäike orelivilede ja talade vahelt läbi allkorrusele. ükskord, kui tross katki läks, tuli iga paarikümne minuti järel torni joosta ja seal viis minutit kella lüüa. Raske koormus oli, hullem kui jõusaalis, arvab endine ehitustööde juhataja Tornius.
Tuvid ja pronks omaette
Kellamees ise ei käi kuigi tihti kellatornis, kui midagi remontida pole. üleval on ainult mitu tonni metalli ja tuvid, kuid sinna pääsemiseks vajab võõras eriluba. Kirik tahab pärast seda, kui torni põlema panna üritati, silma peal hoida, kes ja mispärast üles läheb.
Keerdtrepp viib 36 meetri kõrgusele. Kellad on sealsamas. Nagu ka tuvid, kellest mõni pommitab ülalt siivutul moel rahurikkujaid. Pihta ei saa.
Kellamees plaksutab, et ümbrust mustavaid tiivulisi eemale peletada. Avab luugid, mis on pleki ja võrgutükkidega lindude eest suletud ja kohendab siis kellanööri. Kaks kella seisavad liikumatult, kellatilasid tuleb nende vastu taguda. Nii tekib heli, mis kutsub tund aega enne jumalateenistuse algust kirikuinimesi pühakotta.
Taeva all tulevad paremad mõtted
Kellamees muutub tornis filosoofiks. Murede peale ta taeva all ei mõtle. Rohkem ikka inimkonna peale. "Matused pole kristlastele üldsegi nii väga kurvad, surm tähendab ju pääsemist," räägib Tarmo, "kellalöömine on siis samuti veidi teistmoodi. Laulatus kõlab rõõmsamalt, nii et eemalt peaks tähelepanelik inimene ära tundma, kas lüüakse hingekella või pulmakella."
Kellalööja kell on väga täpne. Iga päev sünkroniseeritakse seda raadio täistunnipiiksude järgi. "Kui kella poest ostsin, võtsin kõigepealt prooviks, et vaadata, kas käib ette või jääb maha. Viisin niimoodi mitu kella tagasi, enne kui praeguse ära võtsin," meenutab kellamees.
Müstiline töökoht
Toomkirikus liigub palju välismaalasi, nendega peab Tarmo olema ka hea suhtleja. Juba ta hõikabki kinnist ust kangutavat saksa turisti ja juhatab ta õige väljapääsu poole. Teine turist, kes väidab end olevat altarimaalija järeltulija, palub kirikuteenrilt abi enda jäädvustamiseks esivanemate teose taustal.
Südaöösel Tarmo ilma kõheduseta oma töökohas ringi ei kolaks. "Terve kiriku põrandaalune on inimesi täis maetud," räägib ta hauaplaate näidates. "Muumiaid on ka leitud: päris hästi säilinud, siniste nägudega. Vaimudest ma rääkida ei tahaks - ise neid näinud ei ole, kuid ma ei kahtle, et neid siin on: vana koht tekitab öösel aukartusetunde. Näete, siin on muumiad kohe näha, kui luugi pealt ära tõstaksime," näitab ta vaiba alt paistvat lauanurka, mis jääb õnneks üles kergitamata.
KAIDO EINAMA
