Maaelu hääbumise surnud ring
Võib-olla päästis küla see, et tegemist on jumalast ja inimestest unustatud kolkaga Põlva maakonna Orava vallas, kust uus, piirilepinguga kinnitamata Venemaa piir on kõigest seitsme kilomeetri kaugusel. Nii kõrvaline kant ei jäänud kellelegi ette. Oli kuidas oli, aga 1991. aastal polnud küla üheksast majapidamisest ükski tühi.
Nüüd pole see ammugi enam nii. Mitu talu on üksteise järel tühjaks jäänud ja lõppu ei näi paistvat. Üks mu klassivend ütles hästi, et ääremaadel tsivilisatsioon hääbub ja selle asemel kasvab mets peale.
Veel üheksakümnendate aastate lõpus olid mõned täis trotsi. Mäletan, et üks teine omakandimees küsis minult toona, miks kaitsevägi selle jama peale mässama ei hakka. Nüüd ei küsi keegi enam ammu midagi.
Iga riigi ajaloos on asju, mida saab teha ainult korra, ja igal saavutusel on oma hind. Üks karmimaid näiteid on Stalini-aegne Nõukogude Liit, kus industrialiseerimise ja sõjatööstuse loomise nimel ohverdati talupoegkond ja nende traditsiooniline elulaad. Kahtlemata jõuame kunagi ka Venemaaga parema teineteisemõistmiseni ajaloo käsitamisel, kui venelased ükskord mõistavad selle kahju tohutut ulatust, mida bolševism vene rahvale ja riigile tekitas.
Ka Eesti iseseisvuse taastamisel on oma hind. Selle hinna mitmest aspektist, näiteks rahvastiku vähenemisest ning majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemisest, olen juba kirjutanud. Paraku pole see kõik. Ka maa tühjenemine ja sellega kaasas käiv traditsioonilise elulaadi hääbumine kuulub hinna hulka.
Kolmekordne kaotusseis
Alati võib väita, et linnastumine, põllumajandusliku tootmise kontsentreerumine, maapiirkondade tühjenemine ja regionaalse ebaühtluse kasv on iseloomulik kogu Euroopale ja muule arenenud maailmale. Kahtlemata on see nii. Kuid kas oleme teinud vähimatki katset neid protsesse kuidagi pidurdada?
Kui iseseisvus taastati ning maailm ja turud avanesid, astus meie põllumajandus uuele olukorrale vastu kolmekordses kaotusseisus. Esimese, kõige tugevama löögi oli mõistagi andnud stalinlik kollektiviseerimine ja küüditamine. Kuid see polnud ainus hoop.
Järgmised lõime juba ise. Äsja loodud, üldjuhul üsna väikesed talud pidid astuma halastamatusse konkurentsivõitlusse paljuski ilma põhivahenditeta, juurdepääsuta kapitalile ja iseseisva majandamiskogemuseta. Liberaalne, ilma dotatsioonide ja protektsionismita põllumajanduspoliitika eeldas, et meie värsked talunikud ja ühistud pidid suutma toota sama odavalt kui nende kolleegid soojema kliimaga maades, kus põllumajandust tihti riiklikult toetati ja toetatakse.
Säärastes liberaalse majanduspoliitika katsepolügooni tingimustes oli mõistagi väga raske toime tulla, ammugi põllumajanduslikku tootmist edendada. Nii pole mõtet imestada, et väga paljud loobusid. Paljudele jäi euroliitu astumine ja eurotoetused umbes kümme aastat hiljaks.
Tuleb tõesti au anda neile väga töökatele, visadele ja nutikatele meestele ja naistele, kes säärastes ebavõrdsetes tingimustes vastu pidasid ning oma talu või ühistu järjele viisid. Ilma nendeta oleksime oma juured läbi lõiganud mitte poolenisti, nagu on juhtunud, vaid täielikult.
Mõistagi on maal peale põllumajanduse ka muid valdkondi, mis inimestele tööd ja leiba annavad, näiteks metsandus ja turism. Kuid kas ja mil määral suudavad need asendada põhilist?
Olen nõus kriitikutega, kes mu koolireformi teemalist lugu arvustades väitsid, et maakoolide kaotamine on ainult tagajärg. Loomulikult on koolide, postkontorite, külaraamatukogude või mis tahes kohaliku infrastruktuuri, lõppkokkuvõttes tervete valdade likvideerimine kõigest tagajärg, mis tuleneb asustuse vähenemisest.
Valik, kas maa-asustuse hääbumist hoogsalt tagant tõugata või takistada, on juba ammu tehtud. Õigupoolest sai seda valikut teha ainult korra.
Nüüdseks on protsess läinud juba liiga kaugele ja toimib tervetes piirkondades surnud ringina: asustuse vähenemine kutsub esile infrastruktuuri vähenemise, see omakorda asustuse edasise hääbumise ja nii edasi.
Saavutuste ränk hind
Meie juhtidele meeldib kõnelda saavutustest ja edust. Meenub Nõukogude aeg, mil saavutustest osati rääkida veelgi paremini ning ükskõik kui suurest kao-tusest võit teha. Saavutuste hinnast räägitakse aga väga harva.
Ei ole vaja kaugele minna, et seda hinda teada saada. Piisab, kui sõita bussi või rongiga maale ja tähelepanelikult kuulata, mida inimesed räägivad. Seal on maailm teistsugune, kui pealinnast paistab.
Eestlased on läbi sajandite olnud maarahvas. Seda sünonüümi on kasutatud nii kibedusega, seitsmesaja-aastase orjapõlve kontekstis, kui ka uhkusega, mõeldes meie esivanemate visale tööle. Meie saavutustel on paraku veel üks, praegu alles raskesti hoomatav hind. Kui kaovad maainimesed, hääbub ju ka meie traditsiooniline elulaad, meie juured.
Ühel heal päeval ei ole meil enam maavanaemasid ja -vanaisasid, kes õpetaksid meie lapsi tööd tegema. Ühel hetkel ei tule enam teenistusse sõdureid, kellele äratus kell kuus hommikul tähendab laisklemist. Kusagil kaugel kasvatab keegi toiduaineid, mis justkui iseenesest satuvad meie poodidesse, ja me isegi ei aima, mida need sisaldavad. Kui meie lapsed ütleksid tulevikus oma lastele, et piim ja kartulid tulevadki poest, siis mis põhjust oleks neil seda mitte uskuda?
Meile meeldib ennast teistega statistiliselt võrrelda. Tunneme rõõmu, kui meie mingid näitajad on endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikide omadest paremad või muude Ida-Euroopa riikidega võrreldes esirinnas. Iga hinna eest püüame trügida Euroopa esiviisiku hulka. Kui palju sisulist kaalu on neil võrdlustel? Mida need näitavad, kui me pole kogu iseseisvuse taastamise järgse aja suutnud rahvastikku taastoota ning aitame ise oma suhtumise ja otsustega kaasa juurtest irdumisele?
Meie nutikamad naabrid ju ei käitu samamoodi. Soome riigivõim ei aita näiteks kaasa Lapimaa või Kesk-Soome tühjenemisele. Iga halduskorraldust, infrastruktuuri või mõnda muud maapiirkondi puudutavat otsust peaks edaspidi kaaluma peale kõige muu – näiteks kulude kokkuhoiu – ka ääremaise inimasustuse säilimise vaatepunktist.
