See muinasjutt tuli meelde, kui mul paluti kirjutada maailmalõpust aastal 2012. Kes viitsib toksida Google’isse „2012” ja sinna sukelduda, see varugu oma elule juurde sada eluaastat ja otsigu üles mõni arvutiasjatundja, kes teie rikutud programmide asemele uued paneb.

Sedapuhku on maailmalõpp kindel mis kindel, sest maiade kalender saab otsa. Ja maa magnetväli muudab polaarsust ning päike muutub eriti aktiivseks.

Et maiad on juba ammu maamunalt kadunud ühes oma kalendriga, see lõpu kuulutajaid ei häiri. Igasugu sambaid, olgu siis vabaduse või energia omi, on võimalik ümber lükata, aga maamunal on üks asi, mida ümber lükata ei anna, ja see on inimese lollus. Seepärast pakun maailmalõpu kuulutaja tähistamiseks välja uue sõna „lõputaja”.

Lõputu maailmalõpu jutt

Maailmalõppu on kuulutatud välja mitte ainult vanas testamendis, vaid ka sellele eelnenud aegadel. Mulle pakub huvi küsimus: millal kuulutati maailmalõpp välja esimest korda? Kui see vastatud, siis teame, millal täpselt sai alguse inimene, kes hiljem andis endale uhke nime Homo sapiens ehk mõtlev ini­mene. Sest kindel on üks: mitte ükski elusolend peale inimese maailmalõppu ei kuuluta. Või olete kohanud mõnda kassi, koera ehk kaamelit, kes kaevaks endale varjendi, et maailmalõpp üle elada? Just nimelt neid kuuldavasti näiteks raharikka Šveitsi mägedesse raharikkad isandad endale ehitada lasevad. Eriti arukas tegu: tulemas on maailmalõpp, kaevatakse endale sügav auk, kus… mida siis teha? Maailmalõpp üle elada või mis?

Maa on oma tagasihoidliku nelja ja poole miljardi aasta jooksul kohanud tõepoolest õige mitmeid hetki, mida inimene oleks võinud maailmalõpuks pidada. Kuid kõik need on vaid soodustanud seda, et me saaksime praegu istuda sooja päikese all ja vahtida, nina püsti, üle taeva kulgevaid pilvekesi. Üks sihuke kosmiline kokkupõrge viis alg-Maa küljest koguni nii suure tüki, et saime endale armsa Kuu. Teised sihukesed kokkupõrked on aeg-ajalt pühkinud minema suure hulga mitte ainult elusolendeid, vaid terveid liike. 250 miljoni aasta eest kadus hiidplahvatuse tõttu igast sajast liigist 95. Meie jaoks olulisim kokkupõrge toimus 65 miljoni aasta eest, saatis hukatusse dinosaurused ja andis imetajatele võimalusi end arendada kuni meieni välja.

Nii et lokaalsetel maailmalõppudel pole olnud meie jaoks häda midagi. Häda on alles tulemas. Reisikorraldajad, viieeurosed, lasteaiamaksud, digitelevisoon või kuluhüvitised on selle kõrval naljaasi. Kui mõni ei usu, et inimene suudab anda olulise panuse kliima soojenemisse, siis ometi ei saa ta silmi sulgeda praegu toimuva elurikkuse kao ees. Ning sellegi ees, et siin on põhitegija just inimene, kes selle elumaailma lõpu on käivitanud.

On viimane aeg hakata õppima eelmistest lokaalsetest maailmalõppudest. 65 miljoni aasta eest jäid näiteks ellu nüüdispardi esivanem ja nüüdisinimese esivanem. Tuleb neilt küsida, kuidas see õnnestus. Kuid 30 000 aasta eest ei pidanud kliimamuutusele vastu meie hõimlane neandertallane. Tuleb talt küsida, et mis siis viga oli. Siiski ei lahkunud neandertallane jälgi jätmata – vähemasti eurooplased kannavad tema geene vapralt edasi. Sealhulgas Svante Pääbo, kes selle kurva asja välja on uurinud.

Üks maailmalõppudest pidi kätte jõudma 1994. aasta juulis. Sel oli vähemasti mingigi loogiline tagamaa. Nimelt paiskus siis Jupiterile komeet Shoemaker-Levy 9. Kuid selgus, et enne Jupiteri pinnale jõudmist rebiti komeet laiali vähemasti kahekümneks tükiks. Astronoomidele oli „lõputajate” kuulutatud globaalne lõpp aga ühe maailma algus. Esimest korda õnnestus näha, kuidas kaks taevakeha omavahel kokku põrkavad – ja sealjuures ohutust kaugusest.  

Päike aga muutub eriti aktiivseks iga 11 aasta järel ning 2012 ennustab NASA täiesti tavapärast aktiivsuspursket. Muidugi suurenevad päikesetuul, virmalised ja sidehäired Maal, kuid seda on juhtunud ennegi. Ja Maa magnetväli on muutnud ja muudab oma polaarsust ikka, viimati 750 000 aasta eest.