Maarja Pakatsi autorikülg. Infokiirteel kihutades tekib ülekoormus, mis viib usalduskriisi
„Mis tööd sa teed?” küsis minult juubelilauas 70-aastane kaugem sugulane, kui olime kartulisalati ja liha hävitamise ning sünnipäevatoostidega poole peale jõudnud.
„Ajakirjanikuna. Toimetaja olen ajalehes,” vastasin.
Vastusele järgnes paarisekundiline vaikus, kus mõlemad langetasime pilgu oma taldrikule.
„Aaa… Sa oled siis… see, kes inimestele valetab?” teatas ta mulle, suunurgad poolnaljatades ülespoole kistud. Aga teiselt poolt? Noomides? Hukka mõistes? Põlastades?
Demokraatia neljas võim. Ühiskonna valvekoer. Alati ühiskonnas au sees olnud amet. Neid on mõisteid ja mõtteid silmas pidades läksin kunagi õppima Tartu ülikooli ajakirjandusosakonda. Need on oluliste pidepunktidena mul meeles iga päev, kui oma tööd teen. Hoolimata sellest, et üha rohkem pressib peale meelelahutus, kiirus, pinnapealsus – 24-tunnine uudistetsükkel nõuab konstantset tegutsemist, lugejale-kuulajale-vaatajale millegi uue pakkumist.