Suhkur Foto: Sven Arbet

Kui võtta näiteks 2007. aastal surnud Jaan Kross, siis olenemata sellest, kui suur on avalikkuse õigustatud huvi tema kohta teavet saada, võivad Krossi pärijad soovi korral kuni 2037. aastani keelata temast kirjutada, dokumentaalfilmi teha jms. Ainus, mida tohib pärija nõusolekuta avaldada, on nimi, sugu, sünni- ja surmaaeg ning surmafakt. Kõige muu jaoks tuleb luba küsida. Nõusoleku kohustusest vabanevad surnud isiku isikuandmed tõesti alles 30 aastat pärast tema surma.

Tuleb leida tasakaal

Tegemist on ühe näitega, mis kinnitab, et paraku on uues isikuandmete kaitse seaduse eelnõus jäetud väljendusvabadusele andmekaitse järel alles teine koht. Ometi on nii Euroopa kui ka Eesti kohtud korduvalt kinnitanud, et kumbki õigus ei ole kunagi teisest olulisem – leida tuleb õiglane tasakaal.

Ka Eesti Päevaleht märkis oma juhtkirjas (12.12), et sõna- ja teabevabadus ei ole isikuandmete kaitse õiguse väiksem vend, vaid sellega võrdväärne. Samas leidis endine justiits- ja kultuuriminister Rein Lang möödunud nädalal Kuku raadio saates „Olukorrast ajakirjanduses”, et uus eelnõu ei saa ju ometi väljendusvabadusele liiga teha, sest see on äärmiselt sarnane praegu kehtiva seadusega ja igaüks, kes julgeb vastupidist väita, püüab kindlasti ainult üldsust eksitada.

Kuidas siis väljendusvabadusega lood on?

Avalehele
5 Kommentaari
Loe veel: