Madis Aben: „Eksitava mulje” loomisest ja „valetamisest” rahandusministeeriumis
Artiklis on palju arve (valdavalt õigeid), arvude kombinatsioone ning nende põhjal antud objektiivseid ja subjektiivseid hinnanguid. Kõigile neile vastamine nõuaks pikemat käsitlust. Järgnevalt keskendun mõnele prognoosimise ja prognooside hindamisega seotud raskusele ja sellele, millal võib ennustamise võrdsustada valetamisega.
2011. aasta alaprognoos
Üks rängemaid möödalaskmisi on artikli hinnangul 2011. aasta inflatsiooni alaprognoosimine. 2010. aasta suve lõpus avaldatud rahandusministeeriumi prognoosis oodati eelmiseks aastaks 2,5% hinnatõusu, tegelikkuses aga kallinesid hinnad mullu 5%. See ei tee prognoosijatele tõepoolest au, kuid nõrgas globaalses majanduskeskkonnas nähti tagasihoidlikku hinnatõususurvet. Hinnatõusuga üllatasid prognoosijaid üle maailma nii toidu- kui ka naftaturud.
Võib aru saada tavatarbija veendumusest, et need kaks eluks hädavajalikku asja saavadki ainult kallineda, kuid ajalugu ja analüüsid ütlevad, et maailmaturul võivad isegi need hinnad liikuda mõlemas suunas, sõltuvalt asjaoludest. Seekord ei olnud asjaolud prognoosijate poolel.
Kuid rahandusministeerium, ja mitte ainult tema, on eksinud ka teises suunas. Aastatel 2002–2004 ja 2009 jäi tegelik hinnatõus rahandusministeeriumis prognoositule selgelt alla. 2009. aastal jäi eelnenud sügisel prognoositule oluliselt alla ka majanduskasv.
Raske isegi öelda, kas poliitikule võiks olla „kasulikum” ala- või üleprognoosimine, see küsimus võiks pakkuda huvi ühiskonnateadlastele.
Enese kaitseks võib öelda veel seda, et 2010. aasta suve lõpus oli rahandusministeeriumi 2011. aasta inflatsiooni prognoos heas kooskõlas teiste prognoosijate tulemustega. Eesti Panga vastav hinnang oli 2,7%, kuid see avaldati kuu aega hiljem, kui informatsiooni oli juba rohkem. Suurusjärk oli sama. IMF-i ja OECD prognoosid, mis olid tehtud küll mõni kuu varem, ootasid rahandusministeeriumiga võrreldes oluliselt aeglasemat hinnakasvu.
Ühesõnaga, kõik me tegutsesime suures määramatuses ja eksisime seekord niipidi.
Eksitavast muljest
Kommentaari vajab kindlasti ka süüdistus eksitava mulje loomises, nagu „tasandaksid minimaalsed palgatõusud hinnatõusu kahju”. Tõepoolest on nii, et statistika tegeleb üldistamisega, mis jätab paljud nüansid varju, ja üks neist on tihti jaotusküsimus.
Viimase nelja kvartali jooksul on keskmise palga kasv olnud statistikaameti andmeil 6,2% ja keskmine tarbimiskorv on kallinenud 4,4%.Lihtne rehkendus näitab, et reaalpalk on keskmiselt tõusnud 1,8%. Kuna samal ajal suurenes ka hõivatute arv 4,9%, siis kujunes kogu majanduses reaalse palgatulu kasvuks 6,7%.
Tõsi on, et paljud kaotasid ka selle aja jooksul töö ja seetõttu suure osa sissetulekust. Makrostatistikas jäävad need juhtumid varju, nendega peab tegelema töötukassa, sotsiaalhoolekanne ja poliitika.
Poliitilist survet ei ole
Nüüd oleks hea ära klaarida valetamissüüdistus ise. Küsimus taandub sellele, kas põhimõtteliselt ennustamatute, kuid siiski võimalike tulevikuarengute esitamine on valetamine. Niels Bohr, kes opereeris küll peamiselt reaalteadustega, tõdes kunagi, et ennustamine on keeruline tegevus ja et eriti keeruline on tuleviku ennustamine. Nii et paluks mõistmist.
Kuna sisuliselt kõik tulevikusündmused on tõenäosuslikud, siis oleks korrektne tõepoolest esitada ka prognoositulemusi oodatavate vahemikena. Näiteks: ootame järgmiseks aastaks 1–7% majanduskasvu ja 2–6% inflatsiooni ning seda kõike 60% tõenäosusega.
Sel juhul õnnestuks küll vabaneda valetamissüüdistustest, kuid riigikogul tekiks suuri raskusi riigieelarve menetlemisega, sest tõenäosusjaotused on tülikad. Seetõttu opereeritakse eelarveid tehes diskreetsete arvudega, eeldades, et üks või teine areng on praegust teadmist arvestades kõige tõenäolisem.
Võin puhta südametunnistusega öelda, et ma ei ole seni tundnud vähimatki poliitilist survet kallutada makromajandusprognoose ühele või teisele poole. Ja kuna minister rahandusministeeriumis prognoosimisega isiklikult ei tegele, siis järelikult tuleb prognooside ebatäpsus täies mahus kirjutada ministeeriumi majandusanalüütikute vähese ettenägemisvõime ja tuleviku paratamatu määramatuse arvele Määramatuse piiride kitsendamisega tegeletakse.
