Madis Olm: Miks eelistab Urve Palo tselluloositehast palju mõistlikumale projektile?
Oktoobris 2016, enne valitsuse vahetust, näitas Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) Liisa Oviiri juhtimisel üles huvi Rootsi ettevõtte VärmlandsMetanol AB (VMAB) väljapakutud võimaluse vastu alustada Eestis biometanooli tootmist. Eestis moodustati projektgrupp ning VMAB teatas novembris ettevõtlusminister Urve Palole, et nad on valmis läbirääkimisi jätkama.
VMAB pakkumine sisaldas:1. valmis projekteeritud tehast, 2. läbi viidud keskkonnamõjude uuringuid (keskkonnamõjud oleksid praktiliselt olematud), 3. tehnika valmistamist ja paigaldamist Saksa suurettevõtte ThyssenKrupp Industrial Solution poolt 4. kokkulepitud tingimustel tehase väljaehitamist, 5. lepingut tööjõu koolitamiseks, 6. tehase käivitamise garantiid jne.
Ühe tehase maksumus oleks umbes 350 miljonit eurot ning ta annaks tööd 100 inimesele. Lisaks annaks see metsaomanikele võimaluse saada vääriliselt makstud oma vähemväärtusliku metsa eest.
Biometanool oleks Eesti jaoks vajalik toodang. Metanool on üks kõige rohkem kasutatud kemikaal maailmas ja on kergelt kättesaadav. Biometanooli on aga vähe saada. Selle tootmine on kallim kui fossiilse metanooli puhul. Biometanool sobib hästi CO2 saaste vähendamiseks (näiteks fossiilkütuste asendamiseks). Eesti metsades olemasolevast toormest jätkuks 10 või rohkem VMAB suurusele metanoolitehasele. See toodang suudaks asendada vähemalt 60% Eesti tänapäevasest fossiilkütuse vajadusest.
Ametlikku vastust ettevõtlusministri poolt pole tänaseni saadud.
Ebavõrdne kohtlemine
Kuid ainult kolm kuud hiljem avalikustati suure üllatusena EstFor Invest OÜ tselluloositehase projekt, mis oli alles idee staadiumis. Tehnilisi lahendusi polnud otsustatud, tehase projekt puudus ja keskkonna mõjud polnud välja arvestatud. Samuti polnud tarnijat nimetatud. Esmatähtis oli aga EstFor-ile saavutada 15 aastane lepingu projekt RMK-ga puidu tarnimise kohta. Tartu volikogu avalikul arutelul selgus, et tähtis oli ka määrata EstForile ainuke mõeldav tehase asukoht, nimelt Emajõe äärde.
EstFori projekt sai MKMi ja ettevõtlusminister Urve Palo poolt otsekohese toetuse ja valitsus otsustas kolme kuuga EstFor-i nõudmisel algatada riikliku eriplaneeringu.
Poolteist aastat vastuseta
VärmlandsMetnol AB esindajad on näinud suurt vaeva, et saada vastust, kas MKM-il on huvi läbirääkimisi jätkata. Oleme lootnud saada vastutava poliitikuga kokku, kuid ootame juba poolteist aastat.
Mis võib olla põhjus erinevaks kohtlemiseks? Protektsionism? Kas Eesti metsadega tegelemine saab toimuda ainult tingimusel, et oled paksu rahakotiga Eesti metsamees?
VM AB eesmärk pole vastandada ühte projekti teisele. Usume, et mõlemad mahuksid Eestisse. Kui EstFor suudaks täita nõudeid nii, et mõjud keskkonnale ei tekitaks ümbritsevale kogukonnale ebamugavusi ja leiaks sobiva asukoha, oleks kõik korras. Küsimus on aga, kes määrab tselluloositehasele esitatavad nõuded vee, õhu ja muu saastamise kohta? Üle maailma kasutatud piirmäärad? Arvata võib, et nõuded on määratud nii, et õhu ja vee ja muud näitajad oleks piirides, mis ei oleks ohtlikud - mitte piirides, mida ümbritsev kogukond aktsepteeriks.
Nihkuvad nõuded
Kui kasumi arvestused ei jõua plussini esitatud nõuetega, võib juhtuda, et nõudeid nihutatakse nii et kasum saadakse kätte. Mõistetav on tartlaste mure tehase pärast. Riikliku eriplaneeringu staatus vähendab nende võmalusi projektist keelduda. Lõpuks võib see tuua Eesti riigile rohkem kahju kui kasu, eriti kuna Eesti tselluloosi enda tarbeks ei vaja.
VMAB projektiga niisuguseid sundseise tekkida ei saa. Biometanooli tootmise põhiline eesmärk on aidata kaasa fossiilkütuste väljavahetamisele. See eesmärk on hea nii riigile kui inimestele. Ta võimaldaks vähendada kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist.
Minu kui Viljandimaa kohaliku poliitiku küsimus on aga - kuhu kadus riigi poolt „võrdse kohtlemise printsiip"?
