Kuid võtke näpust, tegelikult ei tea te suurt midagi. Olete lihtsalt kursis praeguse füüsilise tegelikkusega.

Märkimisväärne osa Tallinnast on aga hoopiski kujuteldav ja eksisteerib paberil, kehtestatud planeeringutena. On ootel, valmis sobiva hetke saabudes muunduma tegelikeks hooneteks. Nagu viitas Triin Talk 2011. aasta 14. jaanuari Sirbis avaldatud artiklis, on aastatel 1999–2009 Tallinnasse kehtestatud detailplaneeringute maht 21,5 miljonit ruutmeetrit, millest 6 miljonit on elamispinda.

Uue Maailma selts otsustas sel sügisel oma asumi potentsiaalse muutumise visualiseerida ja korraldada tegelikkuses, s.o linnaruumis, kohapeal näituse nii kehtivatest kui ka alles menetluses olevatest Uue Maailma kruntide detailplaneeringutest. Olen teadmist suurest hulgast kehtestatud, kuid ellu viimata detailplaneeringutest kuklas kandnud juba aastaid. Sellest hoolimata raputas meid sel suvel Uue Maailma visiooni tarbeks näitust koostades kohalike planeeringute hulk ja maht: seda asumit puudutavaid planeeringuid oli kokku kümme.

Jahmatav polnud, et kesklinn areneb ja tiheneb – mis on igati positiivne –, vaid see, mil määral võiksid need potentsiaalsed ehitised muuta igapäevast keskkonda. Peale mõne juba ammu täidet ootava väiksema hambaaugu on kehtestatud näiteks detailplaneering kohaliku spordiväljaku – lastestaadioni – rahandusministeeriumi vastas asuva külje hoonestamiseks. Toom-Kuninga tänava kahekorruselise puumaja kõrvale kerkiks mitmetasandiline, üheksa korruseni ulatuv elamu.

Oluline ruumiline muutus on plaanitud ka Luha ja Kristiina tänava nurgale, kuhu lammutatava ühepereelamu asemele on kavandatud 62 korteri ja veelgi enamate parkimiskohtadega rajatis.

Detailplaneering ei aegu

Seejuures ei ole tähtsusetu, et suur osa kõnealuseid planeeringuid on kehtestatud rohkem kui viis aastat tagasi ja seega linnaehituslikus mõttes sisuliselt vananenud. Kuid kuna praegu kehtiva seaduse järgi ei aegu detailplaneering mitte kunagi (punkt, mida kindasti tuleks muuta), siis on ja jäävad need planeeringud meiega. Oluline on seegi, et kui kord juba kehtestatud planeeringu alusel kasvõi kümme aastat hiljem ehitust alustataks, ei eelneks sellele ümbruskonnas toimunud muutustest hoolimata mingit avalikku arutelu.

Uue Maailma planeeringunäitusele koos kohalikega tiiru peale tehes tõdes linnaarhitekt Endrik Mänd, et kehtestatud planeeringuid ei ehitata muutunud majandusolukorra tõttu ilmselt kunagi sellisena valmis – aastaid tagasi tehtud kalkulatsioonid tuleb nüüd kriitiliselt üle vaadata. Sellest hoolimata on need võimalikud mahud potentsiaalsed hooned, inimesed ja funktsioonid. Ja selline fantoomlinn ei iseloomusta mitte ainult Uut Maailma, vaid kogu Tallinna ja ilmselt ka Eestit.

Hägused eesmärgid

Kuna linnaruum on viimasel ajal muutunud igapäevaseks aruteluobjektiks, on üpris kiirelt saanud selgeks, et ruumilises planeerimises on suhted sassis ja eesmärgid hägused.

Tundub, et iga uus planeering tekitaks terava vastasseisu kohalike elanike ja arendajate vahel. Viimasel aastal on tuliseid vaidlusi põhjustanud praegu kohtus olev hipodroomi detailplaneering ning EKA uue hoone ja Kalaranna planeering.

Esialgu võib neist vaidlustest jääda mulje, nagu keskenduksid need vaid konkreetse planeeringu mõnele üksikküsimusele, olgu selleks liivaranna säilimine Kalarannas või kunstiakadeemia naabermaja aknasse jõudva päikesevalguse hulk.

Suunad ja prioriteedid

Ent vastuolusid ühendab ja iseloomustab see, et puudub arendajate ja linnaruumi kasutajate ühine arusaam linna ruumilise arengu suundadest ja prioriteetidest. Seetõttu vaieldaksegi planeeringu lõppfaasis küsimuste üle, mis peaksid olema paika räägitud lähtetingimuste koostamise ehk üldpõhimõtete sõnastamise ajal.

Samuti iseloomustab neid protsesse see, et paljude arutelus osalejate jaoks on teema üksikasjad raskesti hoomatavad. Segaste jooniste ja keeruliste seletuskirjade virvarris kiputakse toetuma pigem usule kellessegi, kes on „minu poolel” ja suudab teemat lihtsate sõnadega avada, kui sellesse, mis on joonisel tegelikult kirjas.

Tänavu septembris vastu võetud uus Tallinna ehitusmäärus ei toeta siinsete asumiseltside hinnangul avalikkuse võimalusi ruumilises arengus kaasa rääkida, sest see ei näe ette planeeringu lähteseisukohtade avalikku arutelu ning jätab kaasamise vajalikkuse ja vormi üksnes linna planeerimisameti otsustada.

Samal ajal sätestab kehtiv planeerimisseadus, et planeering on ühiskondlik kokkulepe. Nagu moes, on seal kaasamise osakaalu ja tähtsust pidevalt suurendatud. Kuid üks oluline eeltingimus, mida sageli unustama kiputakse, on asjaolu, et otsustusprotsessis osalemiseks on oluline informeeritus.

Huvi korral on Eestis suhteliselt lihtne leida infot konkreetse objektiga seotud toimingute kohta. Keeruline on aga pelgalt nende faktide põhjal anda hinnangut planeeringu reaalsele mõjule, kui puudub ülevaade sellest, mis toimub asumis ja linnaosas tervikuna.

Uues Maailmas püüame me sellist arusaama ja ülevaadet luua kohalike elanike huve selgitava ja piirkonna arenguvõimalusi visandava visiooniprojektiga. Praegu teeb seda üks asumiselts oma asumi 53 hektaril.

Tegelikult peaks info kättesaadavus ja lihtsalt arusaadav esitlus olema loomulik igal pool.

Madle Lippus, Uue Maailma seltsi juhatuse liige