Madli Zobel: meie lapsed ei vaja külmkapi moodi kooli

Miks topime lastesse kivistunud teadmisi, samal ajal kui elu areneb hoopis mujal?

Olete kuulnud võrdlust, et Facebook on nagu külmkapp? Sa tead, et seal pole midagi, mis vastaks parajasti su vajadustele ja soovidele, aga ometi lähed ja vaatad sinna iga natukese aja tagant. Asi pole ju selles, et külmkapis või Facebookis midagi poleks – on küll ja kui palju veel: poolik purk jalapenosid, tähtaega ületama hakkav kodujuust, rindade üles kleepimise abivahendi reklaam, kõikemahutava imetillukese veekindla seljakoti reklaam, fotod sellest, kuidas meil ka astrid õitsevad, ketšup, majonees, mädarõigas, salatikaste, sinep, ülinunnud kassipildid, päevapoliitilised arutelud... Seal pole ainult seda, mis vastaks parajasti su vajadustele ja soovidele.

Kool on samasugune külmkapp. Me saame lapsed sinna silma alt ära panna, adumata täpselt organisatsiooni olemust või eesmärki. Sinepit on meil tegelikult ju vaja, alles eelmiste jõulude ajal tegime seapraadi ja kasutasime sinepit. Isegi kodujuustu kavatseme enne roiskumist nahka panna.

Samamoodi eeldame, et nii matemaatika- kui ka käsitöötunnis õpivad lapsed midagi sellist, mis on hariv. Et nad tänu sellele, et juba üheksa-aastaselt hakati neile rääkima, mis on alus, öeldis ja sihitis, saavad elus paremini hakkama. Et neil on tööturul paremad võimalused, sest nüüd nad teavad, et kui sama elemendi aatomeid on lähteainetes ja saadustes sama palju, siis öeldakse, et reaktsioonivõrrand on tasakaalus. Lapsed õpivad koolis isegi loodust tundma. Teadmised, mis olid sada aastat tagasi igale inimesele elementaarsed enne kooliminekut, pursatakse tänapäeva lastele kord nädalas 45 minutiga peale ja voolavad kanalisatsiooni, enne kui mõni tilk imenduda jõuaks. Ega muidu küsiks laps hobust nähes, ega too käpaga löö.