1929. aasta kriminaalseadustikus räägiti riigiäraandmisest, mille eest oli karistuseks tähtajata sunnitöö, valdavalt aga siiski sunnitöö kuni 15 aastat. Ja üksikutel juhtudel, näiteks sõjaolukorras oli karistuseks ette nähtud ka surma-
nuhtlus.

Nikolai Trankmanni näiteks karistati riigisaladuste reetmise eest 20 aasta pikkuse sunnitööga. 1927. aastast on teada nn Laura kommunistide protsess, kus nelja Petserimaa elanikku süüdistati idanaabri kasuks luuramises. Mitu nendest said karistuseks 10 aastat sunnitööd. Need olid muidugi prügikalad, kelle karistamine pidi olema teistele hoiatuseks. Kui räägime teistest Balti riikidest ja Soomest, siis karistused riigiäraandmise eest olid üldiselt sarnased.

Kas riigivastase kirjanduse omamine võis juba olla süütõend?

Seda kindlasti. Eriti 1920. aastate esimesel poolel, mil majanduslik olukord oli raske ja kommunistlike ideede levikuks pinnas igati soodne, siis käsitleti sageli ka kommunistliku kirjanduse leidmist kui tõendusmaterjali riigivaenulikust tegevusest. 20. aastate esimesel poolel polnud ebatavaline, et teatud mõtteavaldused ja kirjanduse omamine tõid kaasa erineva pikkusega sunnitöö. Tagantjärele vaadates olid karistused „poliitiliste eksimuste” pärast muidugi karmid.

Kui palju Eestis eelmisel iseseisvusperioodil kõrgtasemel spioonijuhtumeid oli?

Näiteks Trankmanni juhtum – Narva kindlustatud vööndi plaanide üleandmine Nõukogude poliitilisele luurele. NKVDs hinnati temalt saadud sõjalist informatsiooni kõrgelt. Võime rääkida ka leitnant Aleksander Riisenbergi reetmisjuhtumist. Riisenberg lendas 12. jaanuaril 1940 sõjaväelennukiga Nõukogude Liitu. Meenutame, et käimas oli Talvesõda. Võimalik, et ta aimas ette, missugune saab olema Eesti saatus ning otsustas end mingil moel kindlustada. Temalt saadi olulist informatsiooni Eesti sõjaväes valitsevatest meeleoludest. Ta rääkis sellest, et Eesti sõjaväelased, sealhulgas lendurid olid rääkinud kavatsusest Eestis asuvaid Nõukogude baase rünnata. Riisenbergi ülekuulamise protokollid saadeti kaitserahvakomissarile marssal Kliment Vorošilovile ja ka välisasjade rahvakomissarile Vjatšeslav Molotovile. See info kahjustas kindlasti Eestit ning juhtum aitas Nõukogude juhtkonnal oma edasist tegevust õigustada. Saame rääkida ka teatavatest isikutest, kes tegelesid konfidentsiaalse informatsiooni kogumisega Eestile sõbralike riikide heaks või siis ka mõjutustegevusega, kui praegust terminoloogiat kasutada. Näiteks Waba Maa ajakirjanik Harald Wellner töötas Poola eriteenistuse heaks. Imekspandav on see, et ta teatas kusagil kohvikus välisministeeriumi töötajatele, et on Poola eriteenistuste palgal. Samas Eesti poliitiline politsei Wellneri-sarnaseid tegelasi ei puudutanud.

Olid olemas riigid, mille agente polnud kombeks puudutada?

Nagu juba öeldud – olid sellised sõbralikud riigid. Nõu-kogude Liit oli teravdatud tähelepanu all, teda käsitleti Eestis ühe vaenuliku riigina – aga ka Saksamaa polnud aastatel 1935–1936 armastatud. Natsismist nakatunud baltisakslaste tegevust ikkagi takistati. Mõtlen siin vabadussõjas sõdinud Viktor von zur Mühleni seltskonda. Kui lugeda nende ülekuulamisprotokolle, siis praeguses mõistes midagi väga ohtlikku justnagu polnudki – see isegi mahtus toonaste Eesti seaduste raamidesse. Peeti kõnekoosolekuid, kus arutati natsionaalsotsialismi omaksvõtmist ja Eesti poliitika mõjutamist. 1934. aastal toimus nende üle kohtuprotsess.

Huviorbiidis olid ka isikud, kes suhtlesid mingil moel Prantsusmaa ja Prantsuse saatkonnaga. Prantsusmaad sõdadevahelises Eestis ei usaldatud. Meenutame, et ta oli tõstatanud tsaaririigi võlgade küsimuse ja nägi alates 1933. aastast Nõukogude Liidus Saksamaa-vastast jõudu.

Kuivõrd võime öelda, et Vene spioonidel oli kõikjal Eesti riigiaparaadi olulisemates osades käsi sees?

Seda ei saa väita. Võime väita, et 1940. aastaks oli Nõu-kogude Liit suutnud luua Eestis küllalt hästi toimiva agentuuri. Aga informatsioon, mis siit Moskvasse või Leningradi jõudis ei pruukinud alati olla tõene. Dokumentide ja muu sensitiivse info üleandmine on tuvastatud üksikutel juhtumitel – nagu lisaks Nikolai Trankmannile kapten Johannes Pedaja juhtum. Pedaja oli rahapuuduses Eesti sõjaväe ohvitser, kes andis Nõukogude poolele üle ühe tankitõrjemiini joonised, mis Moskvas erilist vaimustust ei tekitanud. Seda uuriti ja siis arvati, et kõige parem oleks, kui ta toimetaks Nõukogude sõjaväeatašeele või kaubandusesindajale ehtsa miini. On allikaid, mis näitavad talle raha maksmist. Need on juhtumid, kus koostöö on tuvastatud. Advokaat Leo Kahkra vastu tundis Nõukogude luure huvi seepärast, et tema naine töötas välisministeeriumis masinakirjutajana. Leidub ka märke, et selle allika käest üht-teist saadi. Välisministeeriumi esimese sekretäri Karl Zirkeli puhul on väidetud, et ta andis üle mitu Eesti eriteenistuse värvatud Nõukogude Liidus tegutsevat agenti. Samas ei saa me praeguse info põhjal väita, et kõrgemate sõjaväelaste hulgas oleks olnud Nõukogude Liidu heaks töötavaid isikuid. Aga see, kui luuredokumentides seisab, et üks või teine isik rääkis seda ja toda ning lubas koostööd teha, ei pruugi veel olla piisav kaugeleulatuvateks järeldusteks.

Miks me ei saa järeldada?

Ta võis petta, tal võisid olla meeleolud, luuretöötaja tahtis ülemustele näidata, et tema tööl on suurepärased tulemused. Miks keegi läks välisluurega koostööle – motiivid võivad olla väga erinevad ja sageli ei pruugigi raha olla peamiseks põhjuseks. Olulisemad võisid olla tõekspida-
mised, solvumised, kättemaks, aga ka adrenaliin.

Kui palju spioonid oma tööga teenisid?

Vaevalt et ajaloolastel õnnestub siin mingit lõpplikku tõde välja selgitada. Ma ei tea riiki, kes laseks ajaloolastel tutvuda oma eriteenistuse raamatupidamisega. Luuredokumentidest ilmneb, et sageli alustati meelitustega, milleks võisid olla objektile huvipakkuv kirjandus, aga ka delikatessid ja alkohol. Tasub meenutada, et luuret teostav riik võib luua oma agendi või agentuu-ri rahastamiseks mingi äri-
lise ettevõtte.

Miks Eesti ala välisriikide luurele üldse huvi pakkus?

Baltikumis on alati ristunud suurriikide huvid, see on transiidikoridor ja sõjaolukorras ka platsdarm. 1930. aastate teisel poolel arvas Eesti poliitiline juhtkond, et Soome lahe sulus osalemine on vältimatu. Seejuures oletati, et maavägede rünnak Eestit kohe ei puuduta. Läti ja Leedu kohta seda ei arvatud. USA-l näiteks puudusid 1933. aastani diplomaati-
lised suhted Nõukogude Liiduga ja seepärast olid Balti pealinnad, eriti Riia, olulisel kohal Nõukogude Liidu kohta info saamisel. Ka teised riigid, eriti Poola ja Hitleri-Saksamaa kasutasid Eestit Nõukogude Liidu kohta käiva sõjalise ja poliitilise informatsiooni saamiseks. Nii Poola kui Saksamaa üritasid mõjutada Eesti sisepoliitikat neile soovitavas suunas.

Kas rahvusvähemused olid juba iseenesest ühes või teises suunas kallutatud?

Leedul oli probleem Klaipeda-ga (Memel). 70 protsenti Klaipeda elanikkonnast oli saksakeelne. Välisriikide diplomaadid leidsid 1930. aastatel, et sealsed sakslased on pigem pangermanistid kui natsid. See tähendab, et sealne saksa keelt rääkiv elanikkond vaatas ikka ja jälle oma ajaloolise kodumaa ja kultuuriruumi poole. Sama kehtis mingis mõttes ka baltisakslaste puhul. Kuid teiselt poolt, nad olid kaota-nud oma poliitilised ja majanduslikud positsioonid ning igatsesid taga endisi aegu. Seepärast ei leppinud paljud nendest uute riikide tekkega ja unistasid, et äkki saab ajalugu mingil moel tagasi pöörata. Kuid nende seas oli ka neid, kes vaatasid olukorrale pragmaatiliselt nagu Revalsche Zeitungi ajakirjanik, hiljem Riga-sche Rundschau peatoimetaja Paul Schiemann. Tema üritas saksa kogukonda veenda, et uute riikidega tuleb leppida, et lätlaste ja eestlastega tuleb teha koostööd.

Palju kära tekitanud raamatu „Hääletu alistumine” ilmumisest on möödas kaheksa aastat. Kirjutasite seal Konstantin Pätsi koostööst Nõukogude Liiduga, ka raha vahendamisest talle. Kas teil on midagi sama vapustavat tulekul?

Ega ma ise oskagi öelda, mis vapustab, mis mitte. Eks juba 1999. aastal, kui ma avaldasin ühe [Pätsi Nõukogude-sidemete teemalise] artikli, siis kujutasin ette, missugune tuleb reaktsioon. Nüüdseks on ühiskonna suhtumine minevikku saanud palju selgemaks ja kainemaks. Eufooriat selle ajastu suhtes peaaegu enam ei ole. Kindlasti leidub esimeses iseseisvuse perioodis seda, mida eeskujuks võtta, aga ka seda, mida me ei peaks järgima. Uurimisperiood on ikka sama, sõdadevaheline aeg ja Balti küsimus aastatel 1941–1947. Kindlasti sellest midagi ilmub, sest läbiuurimata on seal palju. Kahtlemata saab veel ühe vastuse üks 2007. aastal algatatud vaidlus. Tähtaegadest täpsemalt ei tahaks rääkida – lubadustega on nii, et kõik ei pruugi alati minna nii nagu kavandatud.

Ründasite rahvuslikke suurkujusid – kas te ei mõelnud, et võtate eestlastelt ära kõik ilusa ja hea nende minevikust, kirjutades näiteks sellest, kuidas Konstantin Päts sai raha Venemaalt?

Ma tegin oma tööd nii, et see oleks tehtud kõige paremini ega mõelnud muule. Eks teistes riikides ole samamoodi, kui valusatest asjadest rääkima hakatakse. Ajaloolane saab alguses üldise kriitika osaliseks, aga teatud aja jooksul uued seisukohad aktsepteeritakse – vaated võetakse omaks, seejuures ilma neid fakte esiletoonud ajaloolast mainimata ja mäletamata.

1920.–1940. aastatest on mitmed riigid ja rahvad teinud selgeid järeldusi, võtnud õppust. Sakslased näiteks pelgavad inflatsiooni ega tiku sõtta. Mis on meie selline „never again” (enam me ei tee) järeldus?

Eelmise iseseisvusperioodi kahe aastakümne puhul võiks õppetunnid olla, et suurriike ei saa kunagi lõpuni usaldada ning demokraatlikust ühiskonnakorraldusest ei tohi loobuda. Oma mina peab alati säilima, seda ei tohi lasta loovutada ei välis- ega sisepoliitikas. Selliseid õppetunde need kümnendid kindlasti pakkusid. Ei saa lasta end muuta poliitika objektiks, vaid tuleb teha kõik, et säilitada oma subjektsus, oma sõna ikka sekka öelda.

Kas see järeldus väljendub ka Eesti praeguses poliitikas?

Minu teadmised praegusest Eesti poliitikast on tavalise lehelugeja tasemel, mis ei pruugi tegelikult toimuvale paljuski vastata. Tõenäosus on väike, et 1939. aastaga sarnane olukord võib korduda. Ma ei veaks väga julgelt paralleele.

Kas „Hääletu alistumine” oleks tänapäeval veel võimalik?

Tänapäeval sellisel kujul see kindlasti poleks enam võimalik. Maailm on muutunud avatumaks ja „väiksemaks”. Nii vaikselt asju ära korraldada ei õnnestuks, olemas on vaba ajakirjandus, internet oma sotsiaalvõrgustikega. Kuid suurriikide tahtele ei tohiks kergelt alluda, seda ka majandusküsimustes. On teatud isikuid, kes arutavad ka selle üle, mis oleks juhtunud, kui aastatel 1939–1940 oleks sõdima hakatud. Kuid see sõda oleks kindlasti üheselt lõppenud. Nii Saksamaa kui Nõukogude Liit panid liikuma tohutud armeed ning isegi kõigi kolme Balti riigi ühistegevuse korral suutnuksime ainult Nõukogude Liidule relvadega vastu seista vaid lühiajaliselt. Saame rääkida ikkagi ainult meid alandavast alistumise viisist. Olid olemas diplomaatilised vahendid, olid võimalused öelda, et me ei nõustu selle kõigega– nii nagu tegid mitmed teisedki riigid, kelle territoorium samuti okupeeriti. Sõjaline vastupanu oleks küll rahvast kindlasti ühte liitnud. Kuid arutelu, et missugune olnuks saatus, mis oleks juhtunud teistsuguste otsustuste puhul, jääb ikkagi spekulatsiooniks.

Praeguse majanduskriisi ja 1930. aastate kriisi vahele on tõmmatud paralleele. Kuivõrd neil maailmadel ühist ja erinevat on?

1930. aastate Euroopas rabeles nii poliitilises kui majanduslikus mõttes ikkagi igaüks iseenda eest. Esimese maailmasõja lõpetanud Versailles’ rahuleping koos liituvate rahulepingutega tekitas Euroopas tohutu vastuolude kompleksi. Saksamaale suruti peale alandavad rahutingimused. Näiteks Ungari kaotas koguni kaks kolmandikku oma territooriumist. Austria muudeti mõttetuks riigiks. Selliseid vastuolusid praeguses Euroopas ei ole.



ELULOOLIST

Magnus Ilmjärv (snd 31. augustil 1961 Viljandis) on ajaloolane, alates 2006. aastast Tallinna ülikooli ajaloo instituudi direktor.

Õppinud Viljandi III 8-klassilises koolis, Viljandi IV keskkoolis, Tartu ülikoolis, Tallinna pedagoogikaülikoolis ja Helsingi ülikoolis.

Doktorikraadi kaitses 2004. aastal Helsingi ülikoolis teemal „Hääletu alistumine. Eesti, Läti ja Leedu välispoliitika kujunemine 1920. aastate keskpaigast kuni 1940. aastani.”