Paraku ei usu me, et ka kasvatuse klassikal on meile praegu midagi väärtuslikku öelda.

Laps vajab kasvamiseks autoriteedisuhet, õpetab klassika. 2010. aastal ilmus eesti keeles Michael Winterhoffi raamat „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid”. Autor ei ole pedagoog, vaid lastepsühhiaater. Tema juurde satuvad hinge- ja vaimuhädadega lapsed, kelle vanemad on juhindunud vabakasvatuse lähtemõttest, et laps on täiskasvanule võrdne partner ja et autoriteedisuhe on lapse arengule ülimalt kahjulik. Aastakümnete jooksul kogetu põhjal väidab Winterhoff, et see lähenemine on vale. Sotsiaalsed „pidurid” tuleb lastesse alles istutada ning käsk, keeld, kiitus ja karistus on hädavajalikud kasvatusabinõud.

Tugevama vägivald

Autoriteet ei ole tugevama vägivald. Autoriteedi võim on armastuses, usalduses ja austuses ning sellest tulenevalt kuuletumises. Autoriteedile allutakse teadmises, et tema esitatud nõuded on olulised. Autoriteet on tarvilik, sest laps on järeleaimaja, kes otsib abi ja tuge. Ta ei tunne maailma ega asju, ei oska teha vahet heal ja kurjal. Ta ei saa kasvada inimeseks, kui ta ei pea midagi ega kedagi kõrgemaks kui tema ise. Aukartus on üks sügavamaid kasvatuse ja kultuuri aluseid. Kui see puudub, tekivad vastandid: jultumus, häbematus, täielik kõlbelistele mõjutustele allumatus.

Eesti Päevaleht tutvustas sügisel (20.09) psühholoogiaprofessor Terrie Moffitti pikaajalist uurimust, kuhu kaasati kõik 1972.–1973. aastal ühes Uus-Meremaa linnas sündinud 1037 last. Nende vaimseid ja füüsilisi näitajaid on kolmandast eluaastast saadik põhjalikult uuritud. Muu hulgas mõõdeti ka enesekontrollioskust: kui impulsiivne ja püsimatu laps oli, kas ta suutis oma järjekorda oodata, kas ta vajas täiskasvanult pidevat tähelepanu ja motiveerimist jms. Ligi 30 aastat hiljem selgus, et halva enesekontrolli näitajaga lastel on täiskasvanueas halvem tervis, neil on rohkesti sõltuvusprobleeme (alkohol, uimastid, suitsetamine), nad on hädas rahaasjadega (võla- ja krediidiprobleemid) ning neil on seos ka kuritegevusega.

1994. aastal alustati samalaadset uuringut Suurbritannias ja nüüdseks on saadud jälgida, mis probleeme on neil lastel teismelisena. Välja joonistus sama muster. Laste seas, kellel oli viieaastaselt kehvem enesekontrolli näitaja, on rohkem koolist väljalangenuid, suitsetajaid ja neid, kellel on juba tegemist olnud politseiga.

Terri Moffittilt on küsitud, kas laste enesekontrollioskusele rõhku pannes ei kasvata me inimesi, kellel puudub loovus ja spontaansus ning võime olla õnnelik? Uus-Meremaa uuringust selgus, et oma eluga olid kõige rohkem rahul need, keda juba lapsena iseloomustas hea enesekontrollioskus.

Enesekontrolli, võimet olla vastu tundetormidele, on peetud vooruseks Platoni ajast peale. Aristotelese õpetuse kohaselt on inimese loomuse alged vastuolulised, mistõttu iseloom, inimese saatuse kujundaja, kujuneb iga tegemise ja tegemata jätmisega: inimesed muutuvad õiglasemaks, kui nad tegutsevad õiglaselt; vapramaks, kui nad tegutsevad vapralt; mõõdukamaks, kui harjutavad mõõdukust; mõistlikeks, kui toimivad mõistlikult.

Vabaduse piiramine

Inimene arvab sageli vabalt talitavat siis, kui ta laseb end määrata välistel oludel. Tegelikult algab vabadus alles sellest, kui valitseme iseenda impulsse ja toimime sisimas omaks võetud väärtustest lähtuvalt. Kasvatuse ülesanne on anda inimlapsele juurde midagi sellist, mida talle kaasa sündinud ei ole. Ausust, sõnapidamist, õiglust, heatahtlikkust, abivalmidust, eneseväärikust pole meile sünnipäraselt kaasa antud; meie sisemisteks väärtusteks võivad nad saada vaid kasvatuse, õpetuse ja tegutsemise kaudu. „Kui kaovad inimesed, kes juhinduvad kõlblusest, oleme otsas, olgu meil kas või kõige tugevam sõjavägi, parimad ülikoolid ja rikkaim majandus,” õpetas juba Sokrates.

Vabakasvatuse seisukohad on teistsugused. Me ei tohi lapse vabadust piirata. Igasugune sekkumine võib pöördumatult kahjustada lapse isereguleeruvat arengut. Loogem soodsad tingimused – see on kõik, mis meilt nõutakse, sest iga laps sirgub omaenda rütmis ja küpseb omaenda eelduste kohaselt.

Meie aeg on vabakasvatuse usku, on seda olnud juba terve sajandi. Klassika väärtuses ei ole meid veennud ka arukad teoreetilised arutlused. Nii peamegi ootama, et elu ise asjad paika paneks.