Maimik: filmitegijad on väga mures
*Kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp kirjutas 29. jaanuari Eesti Päevalehes, et “paljud filmivaldkonda puudutavad lisategevused jäävad oma arengus maha”. Sepp osutas, et kui pole vaatajaskonna analüüsi, siis kuidas valida filme, mida teha; ning kui filmil pole turundajat, siis kuidas teada, kellele film suunata. Andres Maimik, kas filmi tegemist tuleb alustada vaatajaskonna uurimisest?
Venemaal tegutseb üks kontseptualistlik kunstnikepaar Komar ja Melamid, kes korraldasid gallupi, et milline oleks see kunst, mida rahvas kõige rohkem näha sooviks ning maalisid gallupi tulemustele tuginedes seeria pilte. Paraku figureerisid enamikel maalidel kas kolm karu või kolm vägilast, mis tõestas ära, et rahva tahtele lõputult järele andes me genereerime suht üksluist kitshi. Paar aastat tagasi valmis talgute korras film „Täitsa lõpp“, mille tegevusliinide kujundamisel sai rahvas kaasa rääkida. Ma ei julge nüüd öelda, et see linateos olulisel määral kõigutas eesti filmiajalugu.
Mu isiklikud kokkupuuted Kultuuriministeeriumi filminõunikuga on olnud põgusad. Kindlasti on tal palju toredaid omadusi, mul pole lihtsalt au neid veel tunda. Aga tundub, et tegemist on reljeefse suhtlusstiili ja võimukate tegutsemismaneeridega persooniga. Tema toimlemine eesti kino uutmisel meenutab tseesarlikku suhtumist: „tulin, nägin, restruktureerisin“. Enne valitses ju eesti kinosfääris barbarite ajastu, kinoshnikud kükitasid muldrikes, järasid toorest liha ja käkerdasid oma uduseid huinamuinasid. Nüüd on aga tarmukalt asutud eikellegimaad tsiviliseerima.
Kõiki neid praeguse aja filmimaastiku reforme võib tõlgendada kui pinna ettevalmistamist ühe konkreetse isiku tulekuks võimule. Reformidest läbikumav tendents on see, et Eesti Filmi Instituut on muutumas üha rohkem finantseerimisüksusest aktiivselt filmide tootmist ja turundamist suunavaks organiks. Mis siis tähendab ka seda, et selle juhtidel on järjest suurem sõnaõigus kaasa rääkida filmitegemise praktilises pooles. Kui kultuurinõunik pool aastat tagasi kuulutas, et eesti filmidel puudub turundus, siis oli see küll väga ignorantne või väga küüniline seisukoht.
Põhimõtteliselt kuulutas ta sellega olematuks nii minu abikaasa kui ka tema kolleegide töö, kes seisavad mitmete kodumaiste filmide publikumenu taga. Ning PR kampaania, kuidas Edith Sepp käib mööda Eestit kaardistamas kino näitamise võimalusi meenutab kangesti Nikita Hruštšovi uljast propagandat, kus peasekretär osutab ees laiuvale piiritule stepile ning teatab, et siia saagu maisipõld, mis toidab ära terve nõukogude rahva.
Samas on jäänud uduseks kogu selle reformimise idee, kui filmitootmisesse suunatava raha hulk on jäänud aastaid muutumatuks. Teada on, et vanast Eesti Filmi Sihtasutuse juhtfiguuridest sooviti vabaneda ning vägisi jääb mulje, et kogu asjanduse tagamõte oli hoopis korraldada kaadripoliitilisi otsuseid organisatsiooniliste ümberkorralduste vahenditega. Mitmeid kolleege teeb murelikuks ka see, kui isik, kes kogu seda uuendust orkestreeris ja nüüd uueks juhiks soovib saada, on üsna bravuurselt kuulutanud, milliseid filme ja filmitegijaid üldse peab toetama, milliseid aga mitte. Nii olulise asutuse juht peaks kasvõi näiliselt säilitama objektiivsust või kasutama diplomaatilist kõnepruuki oma eelistuste või mitte-eelistuste esitamisel.
Olgu veel lisatud, et mul puuduvad võimuambitsioonid ning igasugune tülinorimisisu. Neid vastuseid annan ma raske südamega, pigem sotsiaalsest kohusetundest, väljendamaks filmitegijate ühist muret proffesionaalse tuleviku pärast. Peamiseks probleemiks ei ole struktuursed muudatused vaid otsustavaid ametikohti mehitavad inimesed. Siin ei saa arvestada ainult kvalifikatsiooni ja pädevust, vaid ka isiklikke omadusi. Ning oluline on erialainimeste toetus ja usaldus valitavate isikute suhtes. Filmimaailmas eriti, kus aastane toodang on väga hõre ning loodaval asutusel ja seda juhtivatel isikutel on erakordselt määrav roll millistele filmiprojektidele antakse eluõigus, millistele mitte. Filmisfääri tegelikud valupunktid on aga kuskil mujal.
*Mis need siis on?
Eesti kino kui terviku seisukohalt on aga olulisim kogu valdkonnale uusi rahalisi vahendeid juurde kaubelda või leida kaudseid ressursse valdkonda toetada. Ehk võiksime kaaluda võimalust kehtestada filmitootmisele maksusoodustusi? Ma tean, et see läheb vastuollu valitsuserakonna ühtse ja jagamatu maksupoliitikaga, aga see avaks mingilgi määral tekkinud punnseisu.
Prantsusmaal näiteks suunatakse teatud protsent Hollywoodi kinotoodangu kinovõrgus esitamise eest saadud tuludest sihtotstarbeliselt kodumaise kino toetuseks. Ka eesti ajal toetati kinotööstust sunniviisil, kinomanikud küll porisesid, ent maksid. Kui me väärtustame loomemajandust, ehk mudelit, kus kultuuriproduktid peaksid jõudumööda tehtud kulutusi ise tasa tegema, siis võiks ümber vaadata ka olukorra, kus kino-omanik saab lõviosa kodumaiste filmide esitamise tulust, ise eriliselt reklaami või levisse panustamata. Ka väike popkornimaks ei teeks paha või kinopiletite tulumaksumäära ümbervaatamine. Ehk võiks Eesti filmide rahastamisel arvesse võtta seda, kui palju filme piraatlikult daunlõuditakse – kehtestaks äkki internetiteenuse pakkujaile sümboolse maksukese, mis läheks sihtotstarbeliselt kodumaise kino toetuseks? Kindlasti leiavad need ideed palju vastuseisu, aga meie ministrid on ju näidanud, et populaarsus pole neile esmatähtis.
Tegelike probleemide lahendamise asemel aga tegeletakse ei tea misasjaga. Praegust kultuuriministrit Rein Langi olen siiamaani pidanud muhedaks vanakeseks. Seda suurem nõutus on jälgida teda kultuurivallas ringi rallimas, nii et ettejäävad inimesed ainult ägisevad. Ta on nakkunud mingi hüperaktiivsuse pisikuga, muutunud Karlsson katuselt tüüpi tegelaseks, kes põriseb äkitselt aknast sisse ja hakkab pahaaimamatul perekonnal supitaldrikuid eest rebima. Selline triksterlik stiil ajab juhtme kokku järjest enamatel rahumeelsetel kultuuriinimestel.
