MAIMU BERG: Kallista vanakest

Ea­ka­test rää­gib mee­dia pa­ha­tih­ti kui hal­list ühe­tao­li­sest mas­sist, kes on ku­ri, noor­te suh­tes üle­koh­tu­ne, ra­haah­ne ja va­lib eran­di­tult Sa­vi­saart.

Ent kas on ik­ka põhjust kõnel­da va­nai­ni­mes­test kui omaet­te „lii­gis­t”? Va­nu on mit­mes eas, nad kõik eri­ne­vad üks­tei­sest  täp­selt sa­ma­moo­di na­gu noo­red ja igaühel neist on ühis­kon­nas eri­nev roll. On elujõuli­si 60–70-aas­ta­seid, kes käi­vad tööl ja kel­le õlga­del võib ol­la nii oma vä­ga va­na­de va­ne­ma­te, aga sa­mal ajal ka täis­kas­va­nud las­te või las­te­las­te ai­ta­mi­ne ja toe­ta­mi­ne. On hai­geid ja abi­va­ja­jaid (na­gu neid pa­ra­ku on ka noor­te hul­gas). On neid, kel­le­le pii­sab pen­sio­nist, et ära ela­da, ja tei­si, kes sel­le­ga kui­da­gi hak­ka­ma ei saa, sest va­ja on kal­leid roh­tu­sid ja suu­re­mat hoo­lit­sust. On neid, kes vi­ri­se­vad ja hä­dal­da­vad, ja neid, kes püüavad ol­la või on­gi op­ti­mist­li­kud ja rõõmsad. Ja te­ge­li­kult ei ole­gi ju mää­rav mitte niivõrd ini­me­se va­nus, kuivõrd ter­vis.

Ent kui ini­me­se­le on saa­nud osaks õnn ela­da vä­ga kaua, siis sa­ge­li on see eluõhtu täis hai­gu­si, üksin­dust, unus­tust ja vi­let­sust. Mõned rei­pad sa­ja-aas­ta­sed on pi­gem erand kui ree­gel. Pi­de­vat põeta­mist ja hool­da­mist va­ja­va­te ning üksin­du­se all kan­na­ta­va­te pi­kaea­lis­te prob­leem vae­vab ko­gu Eu­roo­pat. Pä­ris head la­hen­dust ei ole kus­kil pak­ku­da, ter­vist ja noo­rus­lik­ku rei­pust ei saa kee­gi va­nai­ni­mes­te­le ta­ga­si an­da. Ka hea­des tin­gi­mus­tes voo­di­hai­ge­na la­ma­da, pea­mi­seks kaas­la­seks oma mõtted, on vä­ga ras­ke. 

Hirm vanaduse ees

Ku­ni ini­me­ne veel omil jal­gel rin­gi lii­gub, saab mä­lu­le toe­tu­da, sil­manä­ge­mi­se­le ja kõrva­kuul­mi­se­le loo­ta, po­le va­na­dus ras­ke ta­lu­da. Tei­ne asi on, kui va­nai­ni­me­ne täies­ti teis­te abist sõltu­vaks jääb – na­gu vastsündi­nu. Te­ma­ga on pal­ju ras­kem kui imi­ku­ga, ei jak­sa te­da ju sülle võtta ja kui­vaks mäh­ki­da. Pea­le­gi on ini­me­se kus­tu­mist va­lus vaa­da­ta – hoo­pis tei­ne asi on kaa­sa ela­da lap­se kas­va­mi­se­le. Siis tu­leb omas­tel otsustada: kas lei­dub kee­gi, kes jääb ko­ju va­na­kest põeta­ma, või viiak­se ta hool­de­ko­dus­se.

Va­nad külaühis­kon­na tra­dit­sioo­nid pak­ku­sid oma ko­ha ka va­na­kes­te­le. Meie va­ne­mas kir­jan­du­ses­ki on sel­lest küllalt näi­teid, küll kur­bi, küll vä­hem süngeid, küll lau­sa hel­geid­ki. Uue­mas kir­jan­du­ses va­nai­ni­me­si peaae­gu ei koh­ta. Kii­rus­ta­vas ja pea­lis­kaud­ses ar­gip­äe­vas tun­du­vad nad ole­vat eba­mu­gav pa­ra­ta­ma­tus. Va­hel il­mu­vad mee­dias tea­ted hool­de­ko­du­dest, aga kind­las­ti har­ve­mi­ni kui näiteks loo­ma­de var­ju­pai­ka­dest. Mis tun­deid need nuk­rad pil­did noor­tes ja ter­ve­tes lu­ge­ja­tes te­ki­ta­vad? Kas hir­mu tu­le­vi­ku ees või püütak­se tee­mat pi­gem ig­no­ree­ri­da? Kas se­da püüavad te­ha ka meie va­nu­ri­po­lii­ti­ka ku­jun­da­jad?

Kui siin­kir­ju­ta­ja ku­na­gi in­terv­juee­ris vii­mast aas­tat pre­si­den­dipõlve pi­da­nud Len­nart Merd, siis kal­dus jutt sot­siaal­po­lii­ti­ka­le. Esi­me­se hoo­ga hüüdis pre­si­dent süda­mest: „Meil ei ole min­git kor­ra­lik­ku sot­siaal­po­lii­ti­kat!” Kui­das on sel­le­ga prae­gu? Li­be­raal­set mu­de­lit pool­da­vad ja meie sot­siaal­po­lii­ti­ka põhi­joo­ned ku­jun­da­nud po­lii­ti­kud oo­ta­vad ik­ka veel, ega jõua­gi ilm­selt ära oo­da­ta, et jõukad saak­sid nii jõukaks ja ar­mu­li­kuks, et võik­sid oma va­ra­sid ka vae­se­ma­te heaks ümber kan­ti­da.

Kõige väe­ti­ma­te va­nai­ni­mes­te hool­da­mi­sel käi­bib põhimõte: iga vald toi­dab oma vae­sed. Kui­das see Ees­ti te­ge­lik­ku­ses pa­ha­tih­ti käib, sel­lest saa­me ai­mu, kui mõni va­nai­ni­me­ne traa­gi­li­selt üksin­du­ses ja abi­tu­ses su­reb ja sel­le­ga aja­kir­jan­du­ses „künni­se üle­ta­b“  või kui mõni aja­kir­ja­nik ja/või õigus­kants­le­ri esin­da­ja hool­de­ko­dus­se sis­se as­tub. Et nuk­ralt tõde­da: as­jad ei ole kau­gelt­ki kor­ras, aga mi­da te­ha.

Teispool barjääre

Kas võib loo­ta, et kär­be­te hir­mus elav ühis­kond suu­daks vaa­da­ta nuk­ras­se va­nan­äo­lis­se tu­le­vik­ku ja sin­na in­ves­tee­ri­da? Vist mit­te. Näi­teks ei ole Tal­lin­nas pä­rast Iru va­na­de­ko­du (aga see sai val­mis Ees­ti ajal, ai­nult laien­da­tud on hil­jem) soe­ta­tud juur­de mit­te ühte­gi mu­nit­si­paal­va­na­de­ko­du (era­hool­de­ko­dud ei ole kau­gelt­ki kõigi­le kät­te­saa­da­vad). Vae­se­maid va­nai­ni­me­si saa­de­tak­se Tal­lin­nast väl­ja, sa­ge­li pai­ka, mil­le­ga va­na­ke­sel puu­dub iga­su­gu­ne seos, sur­ma oo­ta­ma. Tun­dub, et va­nad ta­he­tak­se või-ma­li­kult muust maail­mast eral­da­da, et nad siis ra­hus unus­ta­da. Mõne­le meel­dib­ki loo­du­ses, kuid va­na­de­le elupõlis­te­le lin­nai­ni­mes­te­le oleks ilm­selt psüühi­li­selt pal­ju ker­gem, kui hool­de­ko­du paik­neks kesk­lin­nas, nii et vä­he­malt ak­nast näeks se­da elu, mil­le kes­kel elu-aeg lii­gu­tud.  

Hool­de­ko­du ees­kir­jad ei lu­ba seal ta­va­li­selt pi­da­da lem­mik­loo­mi – need olek­sid aga va­na­kes­te­le pa­ri­mad selt­si­li­sed ja stres­si­maan­da­jad.

Hool­de­ko­du­des­se ei ma­hu kõik soo­vi­jad ja li­saks koh­ta­de vä­he­su­se­le ja ra­ha­nap­pu­se­le on seal  puu­dus ka os­kus­li­kust tööjõust. Ilm­selt on üha süve­ne­vas va­na­ne­mi­se ja töö­puu­du­se õhus­ti­kus ümberõpe hool­da­jaks-põeta­jaks üks pers­pek­tii­vi­ka­maid. Ent kas see po­le eria­la, mis va­jab eri­list kut­su­must, mi­da kui­da­gi ei saa vä­gi­si õppi­da? Ja kust võtta pal­ga­fon­di? Mil­le või kel­le ar­velt?

Need on va­lu­sad küsi­mu­sed. Ees­ti sot­siaal­po­lii­ti­ka va­jab põh-ja­lik­ku ümber­te­ge­mist, mis oma­kor­da eel­dab muu po­lii­ti­ka, ka mak­su­po­lii­ti­ka üle­vaa­ta­mist. On aval­da­tud mõtteid, et  krii­sio­lu­kord ai­tab meid väl­ja tul­la egois­mist ja ükskõik­su­sest nõrka­de vas­tu. Ehk tões­ti. Südam­lik­kus ei ole Ees­ti ini­mes­tel te­ge­li­kult ka­du­nud, hoo­li­tak­se õnne­tus­se sat­tu­nud pe­re­dest, hülja­tud loo­ma­dest.

Hea sõna, sõbra­lik pilk ei mak­sa ju mi­da­gi, aga tee­vad pal­ju head. Eve­lin Il­ves kut­sus ea­kaid üles ole­ma va­na­va­ne­ma­teks las­te­ko­du­las­te­le. Va­hest ta­suks proo­vi­da ka vas­tu­pi­dist – õpe­ta­da noo­ri hoo­lit­se­ma va­na­kes­te eest – va­na­dust, ea­kaid ini­me­si mit­te kart­ma, väl­ti­ma või põlga­ma, vaid ai­ta­ma. Kal­lis­ta­ma ük-sin­dus­se jäe­tud va­nai­ni­mest, kes se­da kal­lis­tust ju sa­ma pal­ju va­jab na­gu väi­ke las­te­ko­du­laps.

Kui aja­kir­jan­dus hak­kas väär­tus­ta­ma las­te­ga pe­re­sid, siis küllap see­gi ai­tas kaa­sa meie to­re­da­le bee­bi­buu­mi­le. Va­hest peaks nüüd väär­tus­ta­ma va­na­de eest hoo­lit­se­mist, va­na­de ja väe­ti­te aus­ta­mist?