Kas tõesti on Hannah Arendtil õigus ja olemegi enda teadmata valinud riiki juhtima tõest mitte lugu pidavad poliitikud? Või on poliitiku staatus see, mis mõjutab inimese moraali ja paneb teda käituma ebaausalt?

Kust ebaausus pärineb?

Kui meenutada üht psühholoogia põhitõdedest, et ükski tegevus ei alga tühjalt kohalt, ilma teatud eelneva programmi või soodumuseta, siis on ilmselge, et ka meie poliitikute käitumine ei ole tekkinud niiöelda tühjalt kohalt. Peab olema soodumus toimida teatud viisil ja teatud hoiakutest lähtuvalt. Seega toetub iga inimese tegevus vähemalt osaliselt nendele hoiakutele ja väärtustele, mis paratamatult on inimeses juba enne mingile ametikohale asumist olemas.

On võimatu mööda vaadata asjaolust, et needsamad poliitikud, kes täna meie riigi asju otsustavad, on kogu oma sotsialiseerumisperioodi elanud ühiskonnas, kus ebaausus oli normiks.

Polnud ju nõukogude ajal võimalik rääkida asjadest nii, nagu need olid, mistõttu tuli paratamatult harjuda varjamise ja valetamisega. Kuna eraomandit ei olnud ja kõik kuulus „rahvale“, siis oli ka üsna üldlevinud, et riigi tagant „võis“ varastada. Muidugi ei käitunud nii mitte kõik inimesed, aga „varga“ mõiste oli siiski üsna kahemõtteline – varas ei olnud alati varas selle tänapäevases tähenduses. Ta võis olla sügavalt eestimeelne inimene, kes kodus „vene värki“ kirus ja kompensatsiooniks omariikluse kaotamise eest vahel „mõisniku“ tagant mõne asja virutas.

Kui nüüd mõelda, et selles valedest ja varastamistest läbiimbunud ühiskonnas tuli kasvatada ka lapsi, siis pole imestada, et neile anti edasi väärtusi, millest ise tegelikult sisimas lugu ei peetud, kuigi väline käitumine võis näidata midagi muud. Sest kuidas peaks väike laps teadma, et varastamisel ja „varastamisel“ on mingi ideoloogiline vahe? Või kuidas tegema vahet valel ja „valel“?

Oldi ka harjunud sellega, et käsi peseb kätt – teene teene vastu oli tavapärane käitumismuster.

Mäletan üht piimakombinaadi direktorit, kes millalgi kaheksakümnendate alguses noort meest tööle võttes talle vaikselt sosistas, et arvestagu siis palgalisana, et mõned asjad on seal majas tasuta – see oli tolle aja levinud mentaliteet. Seega - mõeldes tagasi ühiskonnale, kus tänased poliitikud on üles kasvanud, tundub nende ebaausus olevat tõepoolest üsna paratamatu nähtus.

Siinjuures oleks paslik meenutada tuntud sotsioloogi Michel Foucault seisukohta, et eetika on suures osas isiklik valik. Kui inimene tahab teisi valitseda ning seejuures soovib ühtlasi, et tal oleks hea maine, siis tuleb tal teadlikult valida eetilise käitumise tee. Seda teadlikku valikut aitaks teha Riigikogu eetikakoodeksile toetumine, kuid nagu tänaseks teada, ei lähe sellegi loomine ladusalt, rääkimata selle rakendamisest.

Kui ebaausus saab normiks

Samas on igas ühiskonnas oma väljakujunenud moraalinormid ning nendele, kes moraalinormide vastu eksivad, saab tavaliselt osaks üldine hukkamõist. Vaadates rahva reaktsioone poliitikute käitumisele ja väljaütlemistele on rõõm näha, et Eesti inimeste arusaamad heast ja halvast, õigest ja valest, on kõigele vaatamata siiski olemas.

Kui poliitikud käituvad viisil, mis ei vasta ühiskonnas heaks peetavatele normidele, kas võib siis pidada poliitikuid hälbelisteks? Kummatigi tekib siin Eesti tänast olukorda vaadates huvitav dilemma – see, mida suur osa (kui mitte enamus) poliitikuid peab täiesti normaalseks, tundub tavainimesele hälbeline. Nii tekibki küsimus, kellel on õigus – kas poliitikutel või rahval? Või on poliitiku ausus tavainimese omast sedavõrd erinev, et üksteist lihtsalt ei mõisteta?

Tegelikult ongi kõik enamasti suhteline. Ükski fakt, olgu ta nii tõene kui tahes, ei lasku ettevalmistamata pinnasele – inimene võtab vastu seda, mida ta on suuteline vastu võtma ja kujundab sellest oma arvamuse. Arvamus aga on lähtuv iga inimese enda huvidest ja tõlgendustest ning pole kunagi seetõttu erapooletu. Niisiis ei saagi me rääkida poliitikute puhul sellest, mis on normaalne või hälbeline, me saame rääkida vaid ühe või teise sotsiaalse grupi normidest. Ning see, mis ühele sotsiaalsele grupile on normiks, on teisele hälbeline ja vastupidi.

Kuidas siis edasi?

Tuleb tõdeda, et poliitikud ja rahvas elavad sedavõrd erinevates dimensioonides, et normid, mis neile igapäevaselt kehtivad, on erinevad. Pole üheseid norme, millest kõik saaksid lähtuda. Pole ühest tõde ega ühest ausust. Oleme oma eetilisuse tasemega veel üsna madalas arengujärgus ning kanname kaasas nõukogude ühiskonnast pärit mentaliteete, mis tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas rakendudes tekitavad arusaamatusi ja konflikte.

Arvatavasti on vaja veel paari põlvkonda, et sellest segadusest välja kasvada. Tulevikult tahaks siiski loota, et ka tõearmastus poliitiliste vooruste hulka kuuluks ja poliitilisteks tööriistadeks leitaks midagi paremat kui valed.

Meenutades eelmisel nädalal (29.10.2012) Reformierakonna kontori ees toimunud meeleavaldust, mille koos oma sõpradega korraldas Mikk Mägi – noor mees rahva hulgast (mitte opositsioon, nagu mõned täna valitsevad poliitikud vaikimisi arvasid), on lootust, et uus ja teistsuguse moraaliga põlvkond on pead tõstmas.

Käes on aeg, kus rahvas peab leidma endas need ressursid, mis suudaksid seljatada korrumpeerunud võimu poolt tekitatud hälbelised normid. Nähes, kui palju me ümber on ärksaid eestimeelseid noori inimesi, ma usun, et leiame need.

Viidatud allikad:

1. Arendt, H. (2012) Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas. Kirjastus „Ilmamaa“.

2. Foucault, M. (2011) Subjekt ja võim. Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust. Kirjastus Varrak, Tallinn 2011.