Mait Palts: Talendid koju! Quo vadis?
Kodumaa pinnale jõudnud Margot Roose naudib emakeelses keskkonnas tegutsemist ja oma lähedastega koos olemist. Margoti näide on üks mitmetest, kuid selliseid lugusid on kahtlemata veel ja nendest rääkida on oluline. Oluline on rääkida põhjustest, miks minnakse, aga ka miks tullakse või jäädakse. Kuid mis põhjustel talente ikkagi võrdlemisi vähe tagasi pöördub ja mis üldse talentide projektist saab, sellest juba lähemalt.
Lähenev aastalõpp tähistab projekti „Talendid koju!” ühe etapi lõppemist, kuid ette rutates võib öelda, et olulisem aeg seisab alles ees. Enne järgmiste sammude tegemist on hea tehtut analüüsida. Kaubanduskojal kui ühel projekti algatajal on väga hea meel selle üle, et „Talendid koju!” algatus tabas Eesti ühiskonnas tundlikku kohta ja sel teemal toimub aktiivne ühiskondlik väitlus.
Seda mitte enam pelgalt talendi mõiste sisustamise võtme, vaid oluliselt laiemates kategooriates. Tore, seda ongi vaja, see ongi eesmärk: arutleda teemade üle, mis aitaksid Eestit, Eesti majandust ja ettevõtlust edasi viia. Üks nendest seondub kindlasti inimestega – talentidega.
Välismaalase tööleasumine võtab palju aega
Olles „Talendid koju!” projektiga omamoodi pioneerid, ei olnud meil, kaubanduskojal, seda alustades aimu, et projekt kulgeb ja areneb just tänaseks väljakukkunud rada pidi. Teadsime, et vähesed suurettevõtted on püüdnud kaardistada välismaal viibivaid inimesi (nt Swedbank), kuid keegi ei olnud varem sellist projekti selliste mõõtmetega ette võtnud. Sihtgruppide seas korraldatud küsitluste tulemustest saime teada, et kohalikud ettevõtted tõepoolest vajavad ja väärtustavad välismaise kogemusega inimesi, sest peale välismaise kogemuse ja võõrkeeleoskuse on neil tihtilugu ka rohkem ettevõtlikkust. Välismaal õppivad ja töötavad eestlased eelistaksid töötada kodumaal sobival tööpostil ja on sageli nõus seda tegema ka madalama palga eest kui välismaal, sest elamiskulud on Eestis samuti väiksemad. Et viia mõlema sihtgrupi huvid kokku, lõime spetsiaalse keskkonna: www.talendidkoju.ee
Saime teada, et välismaalt naasmine ei ole seotud pelgalt tööpakkumise saamisega. Paljude inimeste naasmine jääb kõrvaltvaataja jaoks lihtsate, kuid tegelikkuses keeruliseks osutuda võivate praktiliste takistuste taha. Sellised küsimused nagu abikaasa elamisloa saamine, lapse lasteaiakoht või sobivas kohas mõistliku hinnaga eluaseme leidmine võivad tunduda meile lihtsad, kuid ei ole seda enam kaks aastat Eestist eemal olnule.
Majandusministeeriumi andmeil võtab välismaalase Eestisse tööleasumine praeguse asjaajamisega aega kolm–kuus kuud. See on paraku aeg, mida tööandjatel on enamikul puhkudel keeruline arvestada, sest töökoht vajab täitmist märksa kiiremini. Kui sellele lisandub veel bürokraatiat, keerulisena tunduvat infokogumist ja pisut ebakindlust, mis keskkonnavahetusega alati kaasneb, on naasmise tõenäosus juba oluliselt väiksem.
Igaühel oma maalapp harida, kuid kellel vastutus?
Meile sai selgeks, et kogu talenditemaatika on keeruline ja jaotub mitme valdkonna vahel. Igal ametil ja ministeeriumi on täita oma kindel roll. Täna võib riigi seisukohast ühtsete seisukohtade ja vastutaja puudumist pidada kogu laia talenditemaatikat arvestades suurimaks probleemiks.
Kitsalt võttes on välismaalastega (eelkõige kolmandatest riikidest pärit isikutega) tegelemine välismaalaste seaduse kontekstis siseministeeriumi vastutusala. Mitte-eestlaste lõimimine on teemana jällegi kultuuriministeeriumi vedada. Teadlasi, teadustegevust ja õpirännet puudutav on peamiselt haridus- ja teadusministeeriumi kureerida. Sotsiaalvaldkond, lasteaedade kättesaadavus, sotsiaalkindlustus jne on nii sotsiaalministeeriumi kui ka kohalike omavalitsuste pädevuses.
Ettevõtete üldine konkurentsivõime, tööjõuvajadusest tulenev planeerimine omakorda on suuresti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi valitseda. Nii ongi tekkinud olukord, kus tervikut kokku panna on keeruline. Igaühel on harida oma maatükk, kasutada selleks ka erinevad tööriistad, kuid parema tulemuse nimel vajalikust koostööst jääb puudu.
Ometi on kõigile loetletud komponentidele vaja ühtmoodi ja ühiselt tähelepanu pöörata, et tulemus toetaks pikas perspektiivis Eesti majandust. Vastasel juhul jäämegi tegelema ühel päeval sisserände piirarvuga (mis väga pingesse keeratud regulatsiooni tõttu niipea ilmselt ei täitugi), teisel elamislubade bürokraatiaga, kolmandal pagulastega, neljandal rahvusvahelise hariduskoostööga, kuid ühist arusaama ja võimet probleemidele tervikuna lahendusi otsida ei tekigi. Mis kõige kurvem, ei teki ka koostööd ega diskussiooni eri riigiinstitutsioonide vahel. Loodame siiski, et nii see ei lähe, sest vähemasti probleemi olemasolust on meie hinnangul aru saadud. Nüüd jääb loota, et näiteks keegi ülalloetletud ministeeriumidest astub esimese sammu ja võtab endale veduri rolli. Ettevõtjate jaoks polegi nii oluline, kes seda teeb, vaid millal see lõpuks juhtub, sest aeg tiksub.
Atraktiivsem Eesti
Eesti kui väikese riigi jaoks on kriitilise tähtsusega, et suudaksime oma inimesi üle maailma tugevamalt Eestiga siduda, kuid samavõrd tähtis on arutada võimalusi, mis motiveeriksid helge mõtlemisega inimesi sõltumata rahvusest kaaluma ühe võimalusena Eestis resideerimist ja tegutsemist.
Juba praegu olev struktuurne tööjõupuudus süveneb vananeva ühiskonna ja globaliseeruva maailma taustal järjest rohkem. See nõuab tegelemist kõigiga – nii noorte, keskealiste kui ka eakatega. Iga ettevõtlik, initsiatiivikas, oma tööd oskav ja teha tahtev inimene, sõltumata vanusest, on kokkuvõttes talent ning ettevõtjatele ja Eestile oluline. Muutmaks Eesti inimeste doonorriigist sihtriigiks, on vaja riigi ühtset lähenemist.
Tuleviku majanduslike probleemide lahendamiseks ei piisa vaid eestlaste siia meelitamisest, vaja on töötada ka mitte-eestlastega. Arengufondi koostatud põhjalikus talendiseire teemapaberis tehakse Eesti atraktiivsemaks muutmiseks järgmised konkreetsed soovitused:
• talentide värbamise bürokraatia vähendamine,
• välismaalasi ja tagasipöörduvaid eestlasi nõustava agentuuri loomine,
• omamaiste õpilaste väljapoole õppima suunamine ja sealt tagasitoomise korraldamine,
• inimeste jaoks toetusskeemide loomine (kolimiseks, elu sisseseadmiseks jms),
• ettevõtete jaoks toetusskeemide loomine (lihtsustamaks välismaise tööjõu, nii eestlaste kui ka mitte-eestlaste palkamist).
Kõik on olulised teemad, mis vajavad koordineeritud tegelemist ja läbimõeldud lahendusi.
Kõige olulisema väljakutsena on aga vaja hoiakute muutust. Meie enda positiivne suhtumine, tahe ja valmidus inimesi ühiskonda taaslõimida on nende eesmärkide saavutamise eeldus.
Tänavu 18. oktoobril toimunud arutelul „Quo vadis, Eesti talent?” osalenud president Toomas Hendrik Ilves pidas kõige olulisemaks hoiakute muutmist, mis on meie ühiskonna üks suuremaid väljakutseid. „Negatiivsed hoiakud ja sallimatus pärsivad inimeste tagasitulekut rohkem kui langus sissetulekutes või ükskõik milline muu bürokraatlik takistus,” lausus riigipea.
Alustame siis enda ja kaasteeliste hoiakute muutmisest, Eestist läinute meelespidamisest ja ametite omavahelisest koostööst. Ehk siis tõepoolest tulevad ka talendid tagasi koju ja alustuseks mainitud häid näiteid tekib veel ja veel.
