Marek Jürgenson: kas veame 150. juubelini välja või on väljasuremine peatamatu?
Eesti Vabariigi 100. juubeli eel mõtleme möödunust ja neist, kes läbi iseseisvumise keeruliste aastate ja Vabadussõja lahingute meile priiuse tõid. Me püüame anda hinnangut okupatsiooniaastatele ja toona toimunule. Senisest tõsisemalt vaagime ka käesoleva ajahetke tähendust. Me räägime riiklusest ja majanduse jätkusuutlikkusest, eesti kultuuri tervisest ning tulevikuväljavaadetest, ent tegelikult taandub kõik vaid ühele – kas veame rahvuse ja riigina 150. juubelini välja? See on küsimus, millele vajame lähiajal selget vastust.
Iga riik ja rahvas võib loota tulevikule vaid siis, kui riigis on positiivne loomulik iive. Seda tõde püüavad eirata üksnes probleemist möödahiilivad populistid. On kahetsusväärne, kui mõned juhtivad poliitikud ei soovi hetkeolukorda avaramalt mõtestada, vaid taandavad diskussiooni käibefraasidele naiste luku taga hoidmisest ja sünnitusmasinaks sundimisest. Kui piiratud peab olema maailmapilt, et mitte mõista seda eneseteostuse võimalust, mida annavad lapsed nii emale kui isale, naisele ja mehele. Aeg oleks lõpetada püüded endale lärmakate õiguslaste häälte abil poliitilist profiiti lõigata ning rääkida ausalt tulevikku ja kestmist kindlustava perepoliitika väljavaadetest Eestis aastal 2018.
