Eesti lipp Foto: Andres Putting

Mina näen teistsugust Eestit. Näen seda, kuidas ammumöödunud sõja vari ikka veel lehvib maa kohal. Ma näen, kuidas idaneb ida poolt imbuv hirm. Ma näen, kuidas punaparteilased on vahetanud värvi, kuid nende sisu on endiselt mürgine, skeemitav, vassiv ja varastav, silmakirjatsev, parastav, laristav. Ma näen, kuidas maa kurnamine ei lakka ja ikka veel soovitakse panna jõgesid vastuvoolu voolama, mesilinde käsu peale lendama.

Ma näen teistsugust Eestit. Näen ahnust ja rumalust, altvedamist, sõnade söömist. Ma näen tühje lubadusi ja loosungeid, õõnsaid pooltõdesid, puhevil puuslikke, karkudel kratte. Ma näen palagani ja kloune, vaipade alttõmbamist, tantsu habemenugadel, pidu katku ajal. Ma näen muinasjutte, mille lõpud on õnnetud, näen kitsikust, käegalöömist, allaandmist. Ma näen sumbumist, allasurumist, muttatampimist. Ma näen kaevusülitamist, sildade põletamist, reetmist ja mahamüümist.

Mina näen teistsugust Eestit. Näen, kuidas pime peab uuesti tõestama, et ta tõepoolest ei näe. Näen, kuidas kuulutatakse, et töökohti on külluses, tööjõudu napib, kuid tõde seal taga on, et tööle peaks pealegi maksma. Ma näen, kuidas inimest peetakse pudulojuseks, kõht täis, küljealune kuiv, nüüd ole rahul! Ma näen, kuidas asjad ei klapi, seadus ei kehti, maksud ei toimi, kõik jookseb liiva, reeglid on kreenis, laev läheb põhja ja rotid põgenevad. Valge laeva lael aga käib pidu, kus muinasjutuvestjad söövad- joovad, üksteist takka kiidavad.

On aeg lõpetada tühjad kõned

Mina näen teistsugust Eestit. Ma näen umbusku ja umbusaldust, ebausku ja ebajumalaid. Ma näen varisere ja kokkuvarisemist, vaenu ja õelust, jonni ja viha. Ma näen vastandumist ja vastuolulisust, üksmeele puudumist, üksiküritamist ja lahkulöömist. Ma näen väljasuremist ja hääbumist.

Ma räägin läbi lillede ja ridade vahelt, neile, kes veel oskavad seda keelt. On aeg vihata ja on aeg sallida. On aeg vastu hakata ja mitte leppida. On aeg armastada omasid ja hoida oma peret. On aeg olla uhke eestlane ja on aeg jääda ellu. On aeg hoida ka neid, kelle kukkur ei kõlise, kelle põllesabas ripub põngerjas, kõhus tuksub uus elu, olgu neid põnne siis kümme või üks, olgu see ema siis üksi või kärgperes, tanu all või vallaline. On aeg hoida eestlast ja oma keelt. On aeg lõpetada tühjad kõned ja maha matta vimm väetima suhtes. On aeg tõmmata pilk taevasinalt, langetada silmilt valge kae ja vaadata musta stsenaariumit.

Avalehele
302 Kommentaari