----

Kanal 2 näitas eelmisel reedel briti 1993. aasta filmi “Elu kuldsed hetked”. Originaalis on filmil küll hoopis erinev pealkiri: “The Remains of the Day”, mis osutab pigem sellele, mis kuldsetest hetkedest järele jäänud.

See on võrratu film vanast heast Inglismaast, vändatud jaapani kirjaniku Kazuo Ishiguro samanimelise romaani järgi. Filmi peategelaseks on vananev ülemteener (Anthony Hopkinsi kehastuses), kes meenutab oma elu kuldseid hetki inglise lordi maamajas enne Teist maailmasõda. See on lugu teenrist, kes on jäägitult pühendunud oma isanda teenimisele ja jääb talle lojaalseks ka siis, kui kogu ümbruskond on tema tegevuse natsistliku Saksamaa toetajana hukka mõistnud. Ülemteener näeb küll, kuidas kõik tema isandale selja pööravad, aga tema asi pole hinnangut anda, vaid teenida.

Poliitiliste sündmustega samaaegselt areneb filmis ka psühholoogiliselt köitev armastuslugu. Ülemteenri piiritu lojaalsus oma isandale paneb ta loobuma isiklikust õnnest. Alles palju aastaid hiljem hakkab ta kahtlema, kas ta tegi ikka õigesti oma armastust salates.

Kelner Ei kuule, sest ei tohi kuulda. Üks koht filmis pani mind mõtlema Eesti ühiskonnas toimuvale.

Filmis küsitakse ülemteenri käest, kas ta mäletab, mida ühel mälestusväärsel pidusöögil härrased kõnelesid. Ülemteener raputab pead ja ütleb: “Teenindamise kõrvalt polnud aega kõnesid kuulata.” See repliik iseloomustab kõige paremini ülemteenri suhtumist oma töösse ja lordi. Asi pole mitte selles, et teener poleks kuulnud. Ta ei kuulnud, sest ta teadis, et ta ei tohi kuulda. Tema ülesanne oli pidusöögil teenida külalisi, mitte nende jutte kuulata. Teenri asi polnud ka lordi poliitilistele vaadetele ja tema tegevusele hinnangut anda.

Selline arusaam on inglise ühiskonnale väga omane ja meile, eestlastele, paraku harjumatu. Mäletan, et kui sattusin 1991. aastal ise esimest korda Inglismaale ja istusin Oxfordi Ülikooli ühes kolledžis pidulikul õhtusöögil, seisis kelner kogu õhtu teenistusvalmilt minu selja taga. Oli väga ebamugav lauanaabritega vestelda, kui keegi meie juttu pealt kuulas. Aeg-ajalt vaatasin üle õla, et kas kelner reageerib meie naljadele või näitab välja oma suhtumist. Õige pea sain aru, et kelner ei kuule üldse meie juttu. Tema tegi oma tööd, ta oli väljaspool seltskonda.

Eestis olid sel ajal kelnerid, kokad, poemüüjad, õmblejad ja hotelli administraatorid kõige tähtsamad inimesed. Nende tutvust otsiti, neid kummardati ja igaüks püüdis olla nende meele järgi. Praeguseks on teenindajad meilgi oma endise võimu kaotanud. Siiski jääb neil ka tänasel päeval sageli puudu lojaalsusest.

Ei kujutaks ette, et Inglismaal võiks peaministri lapsehoidja rääkida ajalehele sellest, mida Tony Blairi perekond õhtuti kodus teeb. Eestis on selline asi täiesti võimalik.

Riigijuhtide teenindajad ebalojaalsed. Hämmastusega lugesin intervjuud (PM 19.8.) presidendi kantselei peakokaga, kes jutustab sellest, kuidas presidendi perekond omavahel mingit sööki “möksiks” nimetab ja seda leiva või pannkookide juurde sööb.

Peaministri prantsuse keele õpetaja jälle kirjeldab seda (PM 26.9.), kuidas peaminister nädalavahetusel usinalt kodutöid teeb. Meie ajakirjandusest võib lugeda ka ministrite juuksurite ja rätsepate paljastusi. Puudub vaid, et autojuhid hakkaksid ajakirjandusele rääkima, mida ülemused autos istudes mobiiltelefoniga rääkisid.

Vana hea Inglismaa on muidugi klassiühiskond, mille seisuslikud vahed ja kombed on maarahvale võõrad. Ent ka meie ühiskonnas on institutsioone, mille teenistuses olemine nõuab täielikku pühendumist, ustavust ja truudust.

Presidendi institutsioon on seda kindlasti. Presidendi teenistuses olevatel inimestel on lausa moraalne kohustus olla presidendile lojaalsed. Töötades presidendi heaks, ei tohiks see inimene kuuldagi (isegi kui kuuleb), mida presidendi perekond või tema külalised kõnelevad. Ammugi siis kanda sellest ette ajakirjanikele.

Tegelikult on lojaalsuse probleem kogu meie ühiskonna probleem. Ühiskondlik tööjaotus teeb meid kõiki üksteisest sõltuvaks. On väga tähtis, et saaksime usaldada neid, kelle teeneid me kasutame. Kui iga töötaja teeks oma tööd pühendumisega ja oleks lojaalne oma tööandjale, võidaksid sellest kõik.

Margit Sutrop on Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor ja eetikakeskuse juhataja