Margit Sutrop: ühiskondlikku rikkust ei loo üksnes ettevõtjad
Kohusetunne ja altruism. Ettevõtja Jaak Nigul kurdab Eesti Päevalehe artiklis „Igaüks loeb. Aga ei saa aru” (21.2), et juhtides Eesti 2035. aasta haridusvisiooni koostamist ei ole ma neid kahte oluliste väärtustena käsitlenud. Ma ei ole tema etteheidetega nõus.
Pean kohusetunnet väga oluliseks ja usun, et selle kasvatamisele panevad rõhku nii tänapäeva kool kui ka lapsevanemad. Kõiki olulisi üldinimlikke väärtusi pole aga mõtet õppekavas üles lugeda.
Hoopis isevärki lugu on altruismi kasvatamisega. Altruism on inimese psühholoogiline kalduvus seada teiste huvid enda omadest ettepoole. Usun, et puhtaid altruiste pole olemas. Kuigi on inimesi, kes pühendavad oma elu teiste eest hoolitsemisele, ei ole isegi head tegemine täiesti omahuvita. Olgu selleks huviks kas või hea enesetunne, mille annab teiste aitamine.
Ainult ettevõtlussektoris loodavat lisandväärtust on võimalik ümber jagada – see on seiskoht, mida ma Niguli väite järgi ei tunnista. Teisisõnu leiab ta, et üksnes ettevõtjad toodavad ühiskondlikku rikkust, kõik ülejäänud vaid tarbivad seda ja jagavad ümber.
See on väga piiratud arusaam ühiskonna toimimisest ega pea silmas tööjaotuse printsiipi. Vajavad ju ka ettevõtjad töötajaid, kes selle rikkuse loomises osalevad. Samuti on ettevõtjatel vaja arste, kes neid ravivad; õpetajaid, kes nende lapsi õpetavad; politseinikke, kes nende turvalisuse eest hoolitsevad, ja ametnikke, kes teostavad avalikku võimu. Nimetada neid kõiki muidusööjateks, kes elavad ettevõtjate kulul, on kas rumal või pahatahtlik.
Järgime omahuvi, teenime ühishuvi
Kahtlemata annavad ettevõtjad väga olulise panuse ühiskondliku rikkuse kasvatamisse, aga nad ei tee seda ju altruismist, vaid omakasust. Seejuures pole omahuvist lähtumises midagi halba, sest nagu on õpetanud meile vaba turumajanduse klassik Adam Smith, on kogu majanduse toimimine rajatud vastastikku kasulike teenete osutamisele, mitte inimeste heasoovlikkusele.
Oma kuulsas teoses „Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest”(1776), kirjutas Smith: „See ei ole mitte lihuniku, õllepruuli või pagari heasoovlikkus, millele me võlgneme tänu oma lõunasöögi eest, vaid nende hoolitsus omaenda huvide eest.” Smithi tees on, et omahuvist ajendatud inimeste egoistlik tegutsemine toob tänu nähtamatu käe korraldusele kasu kogu ühiskonnale ja kasvatab rahvaste rikkust.
Ent Smith ei ole ainult tänapäevase majandusteooria isa, vaid ka mõjukas moraalifilosoof. Oma teises olulises teoses „Moraalitunnete teooria” (1759) näitas ta, kuidas loodus on andnud inimesele võime korrigeerida oma enesearmastuslikke kalduvusi sellega, et ta vaatab olukordi erapooletu vaatleja silmadega ja jagab empaatiliselt teiste emotsioone.
Kuigi Smith möönab, et suur osa inimesi austab pigem rikkust ja võimu kui tarkust ja voorust, on loodus andnud siiski inimestele kaasa soovi teenida teiste heakskiitu või mis veelgi olulisem – olla erapooletu vaatleja kiituse väärilised.
Enda ja teiste tegevuse analüüsimise kaudu tuletame me moraali üldreeglid, mida Smith nimetab kohusetundeks. Need reeglid, mille oleme mõistusega tuletanud, ei saa aga olla igas olukorras usaldusväärsed, mistõttu peame võtma appi kujutlusvõime. Kujutledes end erapooletuks vaatlejaks, kes on objektiivne ja informeeritud, saame teada, kas oleme hästi käitunud. Nii võib Smithile toetudes öelda, et moraalsete inimeste kasvatamiseks on vaja omandada üldised reeglid ning arendada kujutlus- ja empaatiavõimet.
Haridus arendab talente
Siit jõuamegi küsimuseni: mida me hariduselt ootame? Rahvaste rikkus on seda suurem, mida paremini toimib tööjaotus ja kui igaüks teeb seda, milleks tal on annet. Ent kuidas leida üles igaühe eripärased võimed ja suunata õppijat neid välja arendama, nii et neist oleks kasu talle endale ja tervele ühiskonnale? Teisalt aga motiveerida teda elama moraalselt head elu?
Kõige suurem väljakutse on kujundada Eesti haridusmaastik ümber selliseks, et see võimaldaks igal õppijal terve elukaare vältel järgida oma paindlikku õpiteed, mis oleks suunatud tema tugevuste ja annete leidmisele ja teostamisele. Seda arvas minu juhitud väärtuste ja vastutuse eksperdigrupp, visioneerides 2035. aasta haridust.
Paindlikkus tähendab, et kooliharidust on kergem põimida huvihariduse ja töökohapõhise õppega, kuid ka seda, et kaovad barjäärid üld-, kutse- ja kõrghariduse vahel.
Praegune haridussüsteem püüab teha inimesed võimalikult sarnasteks, sunnib neid omandama ühesuguseid teadmisi ja oskusi. Tuleviku haridus peaks looma rohkem võimalusi iga inimese eriomaste võimete ja huvide realiseerimiseks.
Rohkem vabadust ja vastutust
Õpetaja kui väärtuskasvataja võimuses on ärgitada lapsi mõtlema selle üle, millised inimesed nad tahavad olla. Väärtushoiakud, iseloom ja voorused kujunevad harjutades.
Kooli kontekstis tähendab see, et näiteks ettevõtlikkuse ja loovuse kasvatamiseks ei piisa sellest, kui rääkida nende väärtuste olulisusest, vaid õpilased peavad ise kogema, et neid omadusi hinnatakse, ja neil peab olema võimalusi neid praktiseerida.
Ettevõtlikkuse kasvatamiseks on vaja anda õppijatele rohkem valikuvabadust ja vastutust. Kui koolis hakatakse eksimustes nägema õppimisvõimalust, mitte ebaõnnestumist, mille eest karistatakse, suureneb ühiskonnas ka nende hulk, kes julgevad luua oma ettevõtteid.
Kui anname õpilastele võimaluse ise valida ja otsustada, kaasa mõelda, oma arvamust väljendada, küsimusi esitada, siis areneb mitte ainult nende ettevõtlikkus ja loovus, vaid ka kohuse- ja vastutustunne, mis on hädavajalik selleks, et edendada omahuvi, elada head elu ja tagada ka ühiskonna õitseng.