Esiteks võib öelda, et satiirikutest ajakirjanike tapmine juhatas meid tagasi lääneliku demokraatia ühe aluspõhimõtte juurde ja tegi meile taas nähtavaks selle põhijooned. Õigus vabalt mõelda ja väljenduda ei ole mitte loodusseadus, vaid õigus, mis on välja võideldud ja maksma pandud väga pika ja paraku ka verise ühiskondliku protsessi käigus. Selle protsessi käigus lakkas õigus vabalt mõelda ja väljenduda olemast väheste privileeg ja sai demokraatia kujul sümboolses tähenduses kõigi kodanike võõrandamatuks alusõiguseks.