Kõigi Eesti protestiaktsioon Riigikogu ees. Foto: Tiit Blaat

Ajaloost teame, et katsed meedia sisu ning kohtuvõimu tööd “riiklikult” kontrollida viivad reeglina välja sõna- ja väljendusvabaduse piiramiseni ja demokraatia inflatsioonini.

Naistearstid teavad, et abortide keelamine või nende ”kontroll” tekitaks lisanduvaid terviseriske ja sotsiaalseid probleeme ning ei tooks kaasa sündide arvu olulist tõusu.

Keskkonnateadlikud inimesed teavad, et meie põhjamaiselt habras looduskeskkond vajab tõhusamat kaitset ning suuremahulisi teadusuuringuid. Tuhandete hektarite asfaldi või betooniga katmine ja elukeskkonna kadu tähendab seda, et pärandame oma lastele palju suuremas osakaalus elutut tehiskeskkonda, kui seda eelnevatelt põlvkondades päranduseks saime.

Võiks ju küsida – mis on nende lubaduste eesmärk? Eelkõige on sellise poliitika ülesandeks meeldida ja leida inimesed, keda lihtlausete, faktide suvalise tõlgendamise, ülepaisutatud emotsioonide ja vihakõne keeles rääkimine kõnetab. Lihtsustatud ja ülepaisutatud afektide poliitika on Euroopas ja ka kaugemal end tõestanud populistlikes liikumistes, mis lubavad ebakindluse, segaduste ja kõigi võimalike kuritarvituste lõppu. Nende ühiseks mantraks on: kõikidele probleemidele on lahendused olemas, need on lihtsad ja lausa käeulatuses. Võluvõtmeks olevat senise poliitilise kultuuri seljatamine ja “kauaoodatud muutus”.

Üleüldse pole selge, milliseid tõsiseid probleeme selliste lubadustega lahendatakse. Võib-olla mitte ühtegi, sest paradoksaalsel kombel tekitab rahvuskonservatiivsuse lainel surfav populism ühiskonnas hoopis pingeid ja probleeme juurde. Pole kahtlust, et eesti keel ja kultuur vajavad kaitset, kuid miks peaksime neid kaitsma muude vabaduste ja ajas tagasimineku hinnaga, kui saaks ka teisiti.

« Avalehele 177 Kommentaari