Mari Jüssi: Kas jalakäija aeg maksab vähem?
Kuigi jalakäija ja kõnnitee kuulub kindlalt Tallinna tänavaruumi, ei saa Tallinna, eriti kesklinna ja linnaosade keskuste liikluslahendusi pidada jalakäijasõbralikuks. Inimsõbralikku avalikku ruumi on küll viimastel aastatel juurde tulnud, kuid jalakäija liigub kesklinnas nagu saartel, mille vahele jäävad ebamäärased, ei maanteeks ega tänavateks liigitatavad sõiduteed – „teenavad” (sõnadest „tänav” ja „tee” – toim). Õnneks soovib linn roheliseks pealinnaks saada nii väga, et inimsõbralike lahenduste linnapilti toomine mõne aasta jooksul pole üldse võimatu.
Armas ürgpori
Ehkki jalakäijaid on palju, ei uuri Eesti linnad süstemaatiliselt, kui palju neid ikkagi on, kui palju kulub neil linnas käikudeks aega ja kuidas muuta jalgsikäimine mugavamaks. Tallinna linnavalitsus on viimastel aastatel andnud oma tegemistest kõvasti signaali: „Sõida ühissõidukiga!” Samal ajal pole linn midagi olulist teinud selleks, et ühissõidukist väljudes oleks jalakäijal hea ka edasi kõndida. Pean silmas näiteks kesklinna ristmikke, mille ületamist katkestab jalakäijal neli või isegi viis foorituld koos ohutussaartega. Ohutussaarel ei mahu inimesed tihti vabalt seisma ja järgmist tuld oodates suureneb tõenäosus saada õnnistatud ürgporiga. Sellised kohad on näiteks vanalinna ja sadama vahel Põhja puiesteel, Endla ristmikud, Liivalaia ja Juhkentali ristmik.
Saksa liikluspsühholoog Florian Lange ütleb, et mitme fooriga ülekäigurajad, kus tee ületamiseks tuleb mitu korda rohelist tuld oodata, õhutavad liiklusrikkumistele („Liikluspsühholoog: jalakäija ei pea mitu korda rohelist tuld ootama”, EPL 10.4).
Vasturääkivatele „mine” ja „ära mine” signaalidele lisaks kulutavad sellised foorisüsteemid liigselt jalakäijate aega ja annavad linnas liikumise eelisõiguse autoga liiklejatele. Eelmisel suvel avas linnapea pidulikult punasele nupule vajutades Pärnu maanteel Draamateatri juures „ohutuse ja sujuva liikluse eesmärgil” seni väga sujuvalt isereguleerunud ülekäigul uue jalakäijate foori. Varem oli seal lihtsalt vöötrada ning kui jalakäijad seda ületada soovisid, autod peatusid. Nüüd aga põleb seal jalakäijatele punane tuli 62 ja roheline tuli 12 sekundit.
Tallinn on valgusfooridega üle reguleeritud. Lisaks sellele on liikluskorraldajad hakanud armastama torupiirdeid ja ristmikust eemale tõstetud „ringiga” minevaid ülekäike – mis annavad jalakäijale pigem sõnumi, et tema ajakulu liikluses on vähem väärtuslik, et ta ei tohi „tavaliiklust” segada ega kuskile loogiliselt otse pääseda. Selliste torupiiretega on palistatud näiteks Solarise ümbrus, Kunderi tänav ja kohe linnavalitsuse juures asuv Roosikrantsi–Kaarli puiestee ristmik.
Helsingis on Tallinnaga võrreldes jalakäijate ülekäigukohti südalinnas oluliselt rohkem, mis kindlasti vähendab ka „vales” kohas tänava ületamisi. Kuid ka Helsingi lahendused on pigem ülekorraldamise killast ega loo kuigi esteetilist linnaruumi. Kuna ülereguleerimine pole paljudes linnades liiklusõnnetusi vähendanud, siis on viimastel aastatel hakatud tiheda jalakäijaliiklusega linnakeskustes ja elamupiirkondades kasutama jagatud ruumi (shared space) põhimõtet, mis on täielik vastand autode ja jalakäijate eraldamisele. Eemaldatakse praktiliselt kõik liiklusmärgid, kõnniteed ja valgusfoorid.
Jagatud ruum
Tänavaruum kujundatakse selliselt, et kõik arvestavad teineteisega ja autojuhid valivad loomulikult ohutu kiiruse. Liiklusinsener Hans Monderman, keda peetakse kaasaegse jagatud ruumi isaks, on öelnud, et inimese käitumist liikluses mõjutab rohkem avaliku ruumi ülesehitus kui tavapärane liikluskorraldus koos sinna kuuluvate märkide ja seadmetega. Sisuliselt toimis selline isereguleeriv liikluskorraldus kõikjal Euroopa linnades kuni 1940. aastateni, kui sõidukite piirkiirusi hakati tõstma ja liiklust pidi hakkama eraldi reguleerima. Jagatud ruum ei ole ka tänases Tallinna kesklinnas päris võõras nähtus. Tartu maantee alguse trammitee, Balti jaama trammipeatus, vanalinna õueala – seda küll koos kõnniteedega – on paljuski jagatud ruumi elementidega. Viru ringi Mere puiestee ots töötab hästi ilma foorita, sest autojuhid ja jalakäijad on harjunud seal teineteisega arvestama.
Balti jaama ja Kaubamaja ristmikel jalakäijate tunnelisse suunamine on ajakirjanduses palju käsitletud teema ja sellised lahendused näitavad, et kui otsused betooni valatakse, siis on neid ka esialgu keeruline muuta. Liikluskorralduse ülesannete, eskiiside ja otsuste tegemine käib meil Eestis aga kabinetivaikuses – ilma avalikustamiskohustuseta, mistõttu ei kipu ka uuenduslikumad ja erinevate liiklejate huvidega arvestavad lahendused edasi liikuma.
Miski ei takista aga praegu laual olevaid südalinna liiklusprojekte laiemalt avalikustamast ja uute ideedega tuulutamast – näiteks 4. trammiliini rekonstrueerimine määrab oluliselt ära Tallinna südalinna avaliku ruumi ilme, jalakäija- ning jalgrattasõbralikkuse mitmeks aastaks. Kõige tihedama südalinna ruumi Pärnu maanteel – näiteks Kosmosest kuni Maneeži tänavani – saab kindlasti kujundada jagatud ruumi põhimõtetel ja Viru ringi uuesti Viru väljakuks teha.
