Mari-Liis Jakobson Foto: Ilmar Saabas

Skandaalides on ühtaegu koos nii lõhkuvat kui ka loovat jõudu. Ühest küljest võivad skandaalid esile kutsuda pettumist skandaali sattunud isikus või rühmas ning süvendada nende negatiivset kuvandit. Teisalt on skandaal ka puhastav, isegi tervistav nähtus, mis aitab avada tekkinud paiset.

Mis on skandaal?

Skandaalide teemal on avaldatud mitmeid akadeemilisi analüüse, kuid neist palju rohkem on ilmunud asjaosaliste endi, poliitikute, nende nõuandjate ning ajakirjanike analüüse. Need on käsitlused, mis keskenduvad toimunud sündmuste kirjeldamisele ning definitsioonidega väga ei tegele. Lihtsustatult võikski öelda, et skandaal on see, mis meedias selleks ristitakse. Näiteid võib tuua ju mitmeid, ühel kõlavam nimi kui teisel: mõõdikuskandaal, ojukaust, maadevahetuse afäär, idaraha skandaal, silvergate – tuntud ka kui erakondade rahastamisskandaal.

Arvestades selle nähtuse kaalukust poliitilises kommunikatsioonis, tasub silmas pidada ka seda, millised komponendid teevad skandaalist tõelise skandaali. Summeerides korüfeede definitsioone, võib välja tuua üheksa tunnust, millele skandaal vastama peaks: (1) skandaali põhjustab alati konkreetne isik või isikud, kes (2) eiravad kehtivaid moraalinorme või muid kirjutamata või kirjutatud reegleid (3) omakasu silmas pidades ning (4) püüavad seda varjata, kuid (5) juhtum avalikustatakse (6) massimeedia poolt, kes (7) paneb sündmused dramaatilisse ja hukkamõistvasse narratiivi vormi. Juhtum (8) pälvib avalikkuse meelepaha ja hukkamõistu ning (9) sündmusteahel saab endale ka järje kas ülestunnistuste ja meetmete või täiendava uurimise ja paljastustena.

Kuigi näiliselt on skandaal justkui lammutav, n-ö antisüsteemne nähtus, on sellel tegelikult väga selge koht poliitilises süsteemis. Üks nimekamaid skandaalide uurijaid, John B. Thompson on öelnud, et poliitilised skandaalid on demokraatia ja pluralismi alus. Võim kipub korrumpeerima. Selle ilmingute avalikustamise võimalus aitab hoida võimukandjaid ohjes ning loob eeldusi poliitiliste eliitide võistluseks. Just skandaalide olemus ja olemasolu loob ka eeldused meedia kui neljanda võimu toimimisele.

Samuti on skandaalid üheks keskseks instrumendiks poliitikas kui võimuvõitluses. Poliitilise vastase kohta informatsiooni meediasse spinnimine on ilmselt sagedasemaid võtteid, mis poolehoiu kaalukausse kiigutab, kusjuures põhiliseks motivatsiooniks siin ongi võimalus, et oponendi ümber puhkeb suurejooneline skandaal.

Skandaali düsfunktsioon ja mõrad ideaalis

Kõik eelnev on muidugi omamoodi ideaaltüüp ning praktikas rakenduvad mitmed segajad. Esiteks, skandaalid võivad küll olla demokraatia kompanjonid, kuid samal ajal õõnestavad need ka demokraatia alustalasid. Demokraatia üks eeldusi on ka rahva usaldus poliitilise võimu kandjate vastu. Küsimus on, kuidas usaldada aga neid, kelle kohta tulevad pidevalt ilmsiks rikkumised.
See probleem süveneb veelgi, kui eristada inimese ja institutsiooni tasandit. Ühe poliitilise figuuri toime pandud rikkumine annab ilmselgelt tagasilöögi tema karjääris, ent võib kahjustada ka poliitiliste institutsioonide mainet üldisemalt. See loob dilemma ka skandaalset juhtumit kommunikeerivale suhtekorraldajale: kaitsta ei tule mitte üksnes luust ja lihast tööandja (nt ministri, juhataja vmt) mainet, vaid mõelda ka, kuidas säästa tervet institutsiooni. Teinekord võivad nende kahe huvid ka põrkuda.

Veel sügavam probleem seisab aga ajakirjanike ees. Robert Entman juhib oma raamatus “Scandal and Silence” ("skandaal ja vaikus") tähelepanu küsimusele, miks mõnedest juhtumitest saavad skandaalid, teistest aga mitte, kuigi rikkumised on ühetaolised. Ta toob näiteid Ameerika Ühendriikide presidentidest ja presidendikandidaatidest, kes saanud ebavõrdse kohtlemise osaliseks: kui näiteks demokraatide 1988. aasta asepresidendikandidaat Dan Quayle langes süüdistuste turmtule alla seoses Vietnami sõjast kõrvalehoidmisega, siis 2000. aastal praktiliselt ei mainitudki George W. Bushi elu sarnaseid seiku, või kui Clintonite abielu lahati pikalt ja põhjalikult, siis McCainide küllalt ebakonventsionaalne abielu uudiskünnist suurt ei ületanud. Juhtumata jäänud skandaalide uurimine on märksa aeganõudvam kunst, kuid ometi võimaldavad need püstitada küsimuse võrdsest kohtlemisest.

Üks seletus sellele põhineb ajakirjanike jaoks olulisel mõõteriistal: uudisväärtusel. Üheks uudisväärtuse kriteeriumiks on sündmuse erakordsus, uudsus. Seega ei pruugi ajakirjaniku inspiratsioon enam järgmise samataolise sündmuse peale lendu tõusta. Aga siis tekib küsimus, kas ajakirjanik saab ennast ikkagi erapooletuks lugeda – sõltumatuks küll, aga kas ka erapooletuks. Eri poliitikuid on ju ebavõrdselt koheldud.

Mida skandaalid meist räägivad?

Kui vaadata skandaale veidi üldisemal tasandil, muutub huvitavaks ka see, mida skandaalid omakorda meie ühiskonna kohta ütlevad. John B. Thompson on jaganud poliitilised skandaalid temaatilisel alusel kolmeks: võimu-, seksi- ja finantsskandaalid. Nii kummastav kui see ka pole, siis n-ö seksiskandaale Eestis praktiliselt ei kohta, isegi poliitikute eraelu laiemalt satub skandaalikeerisesse haruharva.

Kuigi aeg-ajalt on meedias küll ilmunud eraelulist infot, näiteks kellegi abielu karile jooksmise kohta või uute kaaslaste teemal, siis puudub sealt kas varjamise moment või ei too avalikustamine kaasa üldsuse meelepaha ning sündmuste eskaleerumist. Samuti teavad ajakirjanikud kuluaarides pajatada küllalt pikantseid seiku poliitikute eraelu kohta, kuid meedias neid ei avaldata.

Järeldusi, mida sellest teha võib, on laias laastus kaks: meil puuduvad ühiskonnas selged ja kindlaks määratud moraalinormid eraelu kohta (ning poliitikutelgi on õigus privaatsusele), ja/või poliitikute ja ajakirjanike vahel on vaikiv kokkulepe, et sel teemal soppa ei loobita. Võimalik, et see on kantud meie praktilisest talupojaratsionaalsusest: poliitikut ei nähta musterkodanikuna, kes igal rindel teistele eeskuju peaks näitama, vaid pigem ametiülesannete täitjana: kuni eraelu töötegemist segama ei hakka, on nii mõndagi lubatud.

Eesti poliitik ei vabanda

Sellise poliitiku kuvandiga on seotud ka üks teine tähelepanek, mis pärineb TLÜ tudengi Kairi Andressoni magistritööst, kus ta uurib ministrite tagasiastumiseni viinud skandaale. Üks sagedasemaid teemasid, mis skandaale põhjustab, on poliitikutele omistatud juhtimisvead, ebaõnnestunud otsused või ka ebaõnnestunult avalikkusele edastatud otsused. Seegi viitab üsna ratsionalistlikule skandaalikultuurile. Veel sai uurimistöös kinnitust tõik, et vabandamine Eesti poliitikule samuti ei sobi, pigem õigustatakse ning venitatakse skandaalid ebamugavalt pikaks.
Skandaalide kaudu võib nuhutada ka meie ühiskonnale omast poliitilist kultuuri ja selle alusväärtusi ning nende geoloogilise aeglusega toimuvat muutumist. Näiteks TLÜ tudeng Helena Mäe uuris bakalaureusetöös poliitilise kultuuri alusväärtuste ja ühe spetsiifilise skandaalitüübi, repliigiskandaalide seoseid.

Repliigiskandaalide rohkus

Repliigiskandaaliks (talk scandal) nimetatakse seda, kui skandaali põhjustab mõni (poliitiku) väljaütlemine – olgu siis ettevaatamatu väljaütlemine telesaates, inkrimineeriv keelevääratus kõnes või ka massimeedia väline väljaütlemine, millele kuuljaid ja salvestajaid leidub (näiteks telefonikõne salvestus, kirjavahetus, kogemata tööle ununenud reväärimikrofonid vmt).

Ainest uurimiseks jagus, sest elevust ja meelepaha tekitanud väljaütlemisi uuritava aasta kestel oli mitmeid – alates väitest, nagu oleks kaaskodanikud “seemneid söönud”, tegutseks poliitikavaldkonnas “moraalsed värdjad” ja need, kelle “ilusate suurte silmade all” on suletud suu kuni “eesti keele väljasuremise” kuulutusteni. Osa repliigiskandaalidest on tõepoolest vastuolus kehtivate väärtustega, näiteks põrkus Yana Toomi väljaütlemine eesti keele väljasuremise kohta pea ees vastu eestlaste rahvuslikku maailmanägemust. Huvitaval kombel esines ka selliseid skandaale, mis põhinesid esmapilgul poliitilise kultuuri alusväärtustega hästi ühilduvatel väljaütlemistel, moraalinormi riivet poleks nagu olnud.

Kõige markantsemaks repliigiskandaaliks osutus Jürgen Ligi väljaütlemine Kaja Kallase “ilusate suurte silmade” ja “suletud suu” kohta, mida võiks laias laastus šovinismi meisterklassi saavutuseks lugeda. Samas poliitilise kultuuri alusväärtuste seisukohalt polnud selles väljaütlemises midagi üllatavat – Eesti poliitika on üsna maskuliinne, valijad eelistavad pigem meessoost poliitikuid ning ka meie väärtusstruktuur üldiselt on pigem maskuliinsete kui pehmemate feminiinsete hoiakute mõju all. Seega ei läinud Jürgen Ligi väljaütlemine kuidagi vastuollu valitsevate ühiskondlike hoiakutega. Ent avalik pahameel kahtlemata tõusis ning ka meedia dramatiseeris seda sündmust.

Meedia väärtusi kujundavast mõjust on teoreetikud rääkinud aastakümneid, kuid lihtsustatult võiks selliste juhtumite põhjal öelda, et skandaalidel on võime väärtushoiakuid mitte üksnes kujundada, vaid ka ümber kujundada.


Lugu ilmus kommunikatsiooniajakirja Kaja viimases numbris. Vaata ka http://kaja.aripaev.ee/

Kaja hoiab kursis kommunikatsiooniuudistega nii Eestist kui välismaalt. Igas ajakirjanumbris on fookusteema, mis avab põhjalikumalt mõnd kommunikatsioonivaldkonna tahku.

Ajakiri on suunatud kommunikatsioonivaldkonnas tegutsevatele spetsialistidele ning kõigile, kellele suhtekorraldus huvi pakub.