Mari-Liis Jakobson Foto: Ilmar Saabas

Nädala eest sai mööda nelja-aastase valitsustsükli taliharjapäev – nii viimatistest kui tulevastest valimistest lahutas täpselt kaks aastat. Hetkeolukorda iseloomustab tasakaalumuutus: kui valimised toimuksid täna, saavutaksid opositsioonierakonnad TNS Emori andmetel võidu valitsuserakondade üle.

Ühest küljest ei pruugi opositsiooni tänane toetus midagi näidata – valitsustsükli keskpaik on ju valitsusele parim aeg, et teha poliitiliselt ebapopulaarseid otsuseid. Teisalt aga on opositsioonierakondade kõrge toetus pigem stabiilne fenomen: Keskerakond on pikaajalises populaarsusedetabelis olnud teine ning SDE tõusnud populaarsus on juba paar aastat stabiilsena püsinud.

Samal ajal seisab opositsioonierakondade ees mitmeid sihiseadmislikke väljakutseid. Pikalt paremale kiivas olnud valitsused on jätnud oma jälje. Arvatavasti ei kujuta enamik valijatest väga realistlikult ette, mida vasakpoolne valitsus Eestis täpsemalt teha võiks, samuti on tänasel opositsioonil kesiselt praktilist valitsusvastutuse kandmise kogemust. Nii tekib oht, et ootused-lootused pürivad kõrgusse, praktiline võimekus on aga nendega vastavusest väljas. Järgnevalt tooksin välja kolm põhilist küsimust, mis opositsiooni edu põhiliselt määrama hakkavad.

1. Heaoluootus

Ilmselt on vasakerakondade viimase aja populaarsuse kasv seotud kääridega inimeste heaoluootuste ja tegelikkuse vahel. Vaikimisi püksirihma pingutamine on asendunud frustratsiooniga ning ootusega, et valitsus kodanike tajutava vaesuse ja viletsuse vastu midagi ette võtaks. Osalt viskab hagu sellesse tulle juurde ka Keskerakonna 2011. aasta valimiskampaania järellainetus, sest just nende toona sõnastatud probleemid on täna endiselt päevakorral.

Ühtlasi võivad ootused olukorra paranemiseks teha vasakerakondadele ka karuteene, sest nelja aastaga olulist pööret selles valdkonnas ei saavuta isegi edukas projektiriik nimega Eesti. Niisiis, heaolupoliitika valdkonnas oleks vaja kõigepealt sõnastada adekvaatsed ootused ning neid saavutada võimaldavad lahendused, vastasel juhul teevad vasakerakonnad ise endale teene, mis hoiab nad võimult eemal veel pikki aastaid.

2. Legitiimsuskriis

Üks erakondade reitinguid mõjutanud tegur on ka skandaalid ja meelepaha. Ehkki erakondade rahastamise ja sisedemokraatiaga seonduvad probleemid ei kimbuta üksnes Reformierakonda ja IRL-i, tabavad süüdistused neid kui valitsusvastutuse kandjaid valusamalt. Opositsioonil on võimalik saada siit oma õppetund ja pääseda naha ja karvadega. Kaasavam valitsuskultuur ja viisakam suhtlus avalikkusega on lihtsa vaevaga saavutatav punktivõit, nn dopinguvaba erakonnaorganisatsioon nõuab mõnevõrra pikaajalisemat ettevalmistust.

3. Riik lisandväärtust tootma

Kolmas ja ilmselt kõige keerulisem küsimus puudutab riigi valitsemisstrateegiat laiemalt. Kujund tänasest valitsusest kui pelgast raamatupidajast on opositsioonisaadikute seas küllalt populaarseks saanud. Aga täpsemalt paistab sõnastamata olevat selle alternatiiv.

Tänane rakenduspoliitikate põhiline eesmärk on teha asju odavamalt – panna õpetajad sama palga eest rohkem tunde andma, turvata vähemate päästjate või politseinikega suuremat ala jne. Poliitika tulemuslikkust hinnatakse ennekõike kulupõhiselt. Avalikkus aga ootab, et mõõdikuks oleks reaalse olukorra paranemine.

Jällegi on tegemist väga ambitsioonika eemärgiga – kui see jääb pelgaks valimisloosungiks, muutub see umbes sama naeruväärseks kui Eesti jõudmine rikkaimate riikide hulka või kodukulude allaviimine. Kui aga jõutakse põhimõtte rakendamiseni, väärib mõõdukate vasakpoolsete idealiseeritav kolmanda tee ideoloogia tõesti oma nime.

Mari-Liis Jakobson,
TLÜ üldpolitoloogia lektor