MARI PEEGLI AUTORIKÜLG | Me peame rääkima laulupeost ja Pärnitsast

Eesti peab end edasipüüdlikuks digiriigiks, kuid avalikus ruumis juhindutakse ikka põlistest hirmudest ja tabudest.

Ajakirjanikuna sõltun ma kõige rohkem asjast, millele on nagu õhule või armastusele raske näppu peale panna, kuid milleta loobuksin päevapealt oma ametist. See on sõnavabadus. Ütlesin, et sõnavabadust on raske määratleda, ent ometigi seda tehakse. Organisatsioon Reporters Without Borders on paigutanud Eesti infovabaduse edetabelis 12. kohale – hea tulemus, sest kokku on nimekirjas 180 riiki. Samal ajal on mitu lõppeva aasta sündmust äratanud kahtluse, kas meie olukord on üldse kiiduväärt. Või veel hullem – on see isegi rahuldav? Kas liberaalne ja demokraatlik lääneriik Eesti ei too mõnes olukorras sõna- ja arvamusvabadust ohvriks ideoloogiatele, poliitilistele huvidele ja moraalile?

Rünnati ka ajakirjandusväljaandeid

Kirjeldan ühte kõnekat juhtumit. 14. juulil ilmus kultuurilehes Sirp vabakutselise ajakirjaniku ja kirjaniku Mikk Pärnitsa artikkel „Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist”. Arvamusloo peamised teesid on, et laulupidu on eestluse teenistuses jõudnud teiste rahvuste ignoreerimise, isegi ahistamiseni ja et laulupidu on osa Venemaa-hirmu ärakasutamise mehhanismist, mille eesmärk on tekitada hetkeline meeldiv hirmust vabanemise tunne. Pärnits kritiseerib 2017. aasta noorte laulu- ja tantsupeo ideoloogiat kui poliitilist reaalust eiravat ja vanamoodsat: „Kuna oleme juba ammu vabad, siis ongi kummaline sellise ürituse rahvuslik sundus. Laulupidu on saanud vabaduse nõrkuseks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks, et panna eestlased valima eestimeelsuse kasuks. Saad aru, on oht, et noor eestlane valib midagi muud ja läheb kuhugi mujale.”