Mari Sarv: kodanikuks olemisest

Räägitakse, et kodaniku kohustus on käia valimas, ja õige jutt. Kahjuks siin see jutt tihtipeale lõpebki, ehkki ei peaks.

Kodanik on ju kodanik ka neil aastatel, mil valimisi pole.

Esindusdemokraatia ammendumisest räägitakse üha rohkem, aga midagi paremat meil veel pole. Või tegelikult on: meil on üha rohkem aktiivseid kodanikke, kes ei piirdu valimas käimisega, vaid tuletavad enda olemasolu, mõtlemisvõimet, arvamusi ja ka nõudmisi otsustajatele päris sageli ja regulaarselt meelde.

Ma ei räägi neist, kes iga täiskuu ajal sadadesse postkastidesse segase sõnastusega manifeste postitavad. Hoopis neist, kes kasvõi netis mõnele algatusele oma toetusallkirja annavad; kes oma asumiseltsi kaudu kodukanti elamisväärsemaks muudavad; neist ülivähestest, kes võtavad vahel isiklikult ühendust asjakohase poliitikuga ja annavad teada, mis neil mõttes; vabatahtlikest, kes tasule mõtlemata mingit tühikut täites kellegi elu paremaks teevad...

Spetsiaalset süsteemi, kuidas kodanik peaks riigile ütlema, et kusagilt king pigistab, Eestis pole. Osalt sellepärast, et igaüks võib ka lihtsalt riigikogu liikmele helistada ja oma hea idee ära rääkida. Või meili saata. Aga kuna seda kuigi sageli ei tehta, on loomisel käitumisjuhis: kogu oma ideele tuhat allkirja ja Toompeal võetakse asi arutusele. Samamoodi käib see Euroopas, ainult et idee peab olema vajalik kogu Euroopale, allkirju on vaja miljon ja arutama hakkab seda Euroopa Komisjon (loe lk 13). Seda kõike täiesti sõltumata valimistest!

Ja tõtt-öelda on enne valimisi vahel lausa piinlik olla valija, sest kui kampaaniaid vaadata, peetakse valijat ikka täiesti lolliks.