Foto: Panthermedia/Scanpix, Foto: Panthermedia/Scanpix

Jay Asher, kes on kirjutanud paeluva enesetaputeemalise noorteraamatu „13 põhjust“ on raamatu järelsõnas märkinud, et teemat uurides jõudis ta järeldusele, et (noorte inimeste) enesetappudel ei ole enamasti üht kindlat põhjust, vaid terve hulk väiksemaid põhjuseid, mis üheskoos põhjustavad selle, et „karikas“ ühel hetkel „üle ääre voolab“. Raamatu peategelane on salvestanud kassetilindid 13 oma sõbrale/tuttavale, kellel kõigil on tema elust lahkumise loos mängida oma roll. Ükski nendest tegudest ei ole nii suur või nii hull, et sellepärast peaks või võiks keegi end tappa, ent kõike ühtekokku on korraga ja üksteise järel tõepoolest liiga palju.

Selge on see, et on inimesi, kes ei tapaks end ära mitte kunagi, mis tahes juhtuks, nagu ei avaldu skisofreenia igal alaealisel, kes kanepit suitsetab. Ent seos on olemas ja kui on vastavad eeldused, siis saab põhjustajaks, süüdlaseks pidada nii üht kui teist. Heldini loos on küllap samamoodi: kalduvus kurvameelsusele, depressioonile kokku segatuna tema tähelepanu püüdvate videote vastukajaga moodustasid üheskoos surmava kokteile. Aspekte võis olla kindlasti veel, näiteks mõni eraeluline detail. Aga võis ka mitte olla. 19aastane noor inimene on piisavalt tundlikus eas, et murduda, eriti aastatepikkuse valusate sõnade lugemise tagajärjel. Kes teab, ehk tabas teda ühtäkki arusaam, et see ei lõppegi ära? Ehk ei jaksanud ta enam nii elada?

Mulle on isiklikult tuttav nii melanhoolne, depressioonile kalduv loomus, murdumine pikemaajalise surve tagajärjel kui ka internetikommentaaridest põhjustatud masendus. Ühtpidi kasvab sõimavate kommentaaride suhtes paks nahk, teisalt võivad need aga valusalt tabada ka siis, kui ise juba arvad, et oled immuunne. Öeldakse, et pikapeale söövitab tilkuv vesigi kivisse augu. Kui piisavalt kaua midagi korrata, siis lõpuks see ikka mõjub, ühel või teisel viisil. Olen mitu korda elus kogenud seda tunnet, kuidas järsku, endalegi ootamatult, öeldud sõnad lõpuks mõjuma hakkavad.

Olen saanud väga palju sõimata oma erinevate väljaütlemiste pärast, sageli ka vaadete tõttu, mis on minu omadele suisa vastupidised: inimesed väga sageli ei süvene üldse sellesse, mille kohta sõna võtavad. Ükskord aga sattusin nii-öelda tangide vahele täiesti ootamatus kohas. Küsisin Facebooki aiaelu grupis kord siniliiliate kohta, kas neid sobib süüa. Inimesed olid mu küsimusest šokeeritud, mitmed isegi häiritud. Alguses ajasid mind mõned tögavad kommentaarid asjalike kõrval südamest naerma, kuid see kõik eskaleerus kuidagi kehvasti mu jaoks. Kommentaare tuli järjest juurde ja juurde, ehkki ma olin juba vastuse saanud ja vastanud omakorda, et olen nüüd infost teadlik. Inimesed ei peatunud: kõigil oli vaja väljendada oma hämmastust, häiritust või mis tahes muud emotsiooni, mida minu küsimus ja kommentaarid neis tekitasid. Mõned inimesed läksid isiklikuks, öeldes, et ma ei tohiks
õpetajana töötada, et mu õpilaste elu on ohus ja muud sarnast. Ja ühel hetkel see juhtus: ma tundsin end rünnatuna, nurkasurutuna ja üle mõne aja vallandas see sündmus tugeva meeleolulanguse. Ma kukkusin auku, päevadeks.

See on täiesti ebaratsionaalne. Miks peaks mulle üldse korda minema, mida võõras inimene arvab sellest, et ma olen siniliiliaid söödavaks pidanud. Õieti on isegi üsna loomulik, et inimesed reageerivad, kui kuulevad, et keegi sööb mürgiseid lilli. Aga siin tekibki oluline vahe, mida sotsiaalmeedia meie ellu toob. Oleks ma läinud küsima mõnelt sõbralt, oleks ta küllap ka naernud veidi mu üle, öelnud ehk, et ma olen ikka täielik loodusvõhik, oleksime ehk koos veidi naernud ja unustanud kogu loo. Kuid selline mastaapne tagasiside, mis sisaldas kümneid sõnu, mis minu isikus kahtlesid, mõjus teisiti. Massil on mingi teatud jõud, mida üksikisikul ei ole. Ja nagu ütlesid ka Heldini sõbrad: oleks neid ütlejaid olnud paar tükki, oleks saanud nendega isiklikult rääkida, kuid neid oli kaugelt liiga palju selleks, et oleks olnud lootustki neid ümber veenda.

Selles kõiges on paradoks, et inimene tunnetab oma olulisust palju vähem, kui ta on üks suurest massist. Kui sajad inimesed mõnitavad, siis ei tunne ükski neist, et tema kommentaar oleks kuidagi erilise jõuda. Tegelikult muutub „massrünnaku“ korral üksikinimese sõnajõud eriti kaalukaks. See, kas inimene astub välja selle eest, keda rünnatakse, võib pöörata teise inimene saatuse, päästa koguni ta elu. Sest kui üks inimene läheb vastuvoolu, peatab see ka teisi: nad näevad alternatiivset suhtumisviisi, neil tekib hetk, et kahelda oma mõtete vajalikkuses, õigsuses.

Meil on sõnavabadus ja inimesel on iseenesest õigus väljendada oma arvamust ja reaktsiooni. Kuid arvestada tuleb ka sellega, et suurem osa inimesi ei julge seda kunagi teha, kui nad pole kindlad, et enamik on nendega ühel meelel. Nad kardavad samasugust kiusu, millest ise osa võtavad. Nii ei ole sagedasti kommenteerimine enam sõnavabaduse kasutamine ega oma isikupärase arvamuse väljendamine, vaid mingit liiki massipsühhoosiga kaasa minemine või teistega kaasa haukumine. Kui sellisel massilisel haukumisel on letaalsed tagajärjed, ongi inimene saanud teise surma süüdlaseks selle tõttu, et ta on „hall mass“, kes ei julgenud erineda, ujuda vastuvoolu ega viitsinud süveneda.

Internetisolvamine on isegi hullem kui koolikiusamine, sest kooliukse saab enda järelt kinni panna ja põgeneda koju või sõprade juurde. Kuid internet on kaasas kodus ja telefonis, see tuleb kaasa kõikjale.

Tänapäeva infoajastu nõuab meilt suuremat vastutustunnet. Tuleb mõista, et internetikeskkond ei ole sõpradering, kus sobib end täiesti lõdvaks lasta ja mõõdutundetult lõõpida või kõik oma mõtted sõnu valimata välja öelda. See vajab harjutamist, kuid kuna sellest võib sõltuda teise inimese elu, tasub seda igal juhul teha.