Mari Vivian-Ellam: mugavusühiskond muudab meid südametuks. Just inimlikkusepuudus kumab väikese Anju loost enim läbi

Selle nädala Eesti Ekspressis ilmunud artikkel väiksest tüdrukust, kelle Hollandi lastekaitse ema juurest ära viis („Ma igatsen Anjut“: Hollandi lastekaitse võttis paatmajas elavalt eestlannalt tütre", EE, 08.07), tekitas minus ema ja õpetajana vastakaid tundeid.

Ise mugavasse keskikka ja keskklassi jõudnuna suudan mõista kaebavaid naabreid. Loomingulise ja looduslähedase inimesena mõistan ka kunstnikuhingega ema. Võib-olla suudan mõista isegi Hollandi lastekaitset, ehkki küsimusi on nende kohta rohkem kui üks ja paratamatult tekib tunne, et mida rohkem on riiklikku regulatsiooni, seda vähem on inimlikkust.

Oleme ilmselt jõudnud Euroopa kultuuris täiesti uude ajajärku, mil ühiskonna või riigi sekkumine pereellu on suurem kui kunagi varem. Tänapäeval on iga kodaniku kohus abi vajavast lapsest lastekaitsele teatada ja teatamata jätmine on omaette kuriteoliik.

Kui palju me saame ikkagi riiki usaldada?