Maria Lipman: Initsiatiiv on Putinil, kõik on võimalik
Euroopa poliitikud lasid end Kremlil Ukrainas mässida madalasse, vaid hetkelist kasu andnud mängu, mille tulemusena on Ukraina lagunemise risk ääretult kõrge, väitis intervjuus Diplomaatiale rahvusvahelise Carnegie uurimisinstituudi Moskva keskuse ekspert Maria Lipman.
Ukraina ümber juba mitmendat kuud käiva konflikti üks märksõnu on „meie ruum“ või „vene ruum“, mida Kreml pidevalt kasutab. Eeldatavasti käib jutt endise Nõukogude Liidu territooriumist. Kas ajalooratas keerleb taas tagurpidi ja mida selle vastu saab ette võtta?
Ma üldiselt ei usu seda teooriat, et ajaloos üldse toimuks tagasipöördumisi minevikku. Sedasi ei juhtu. Nõukogude Liidu lagunemisest on möödas üle 20 aasta, olukord on muutunud. Külma sõja ajal jooksis kahe maailma piir läbi Saksamaa. Praegu on absoluutselt selge, et Venemaa on kategooriliselt vastu sellele, et tema mõjuala ja Lääne mõjuala piir jookseks juba mööda Venemaa piiri. Kus see piir peaks jooksma, mida peab Venemaa enda jaoks vajalikuks, piisavaks puhvriks? Kas piisab et puhvriks oleksid Ukraina ja Valgevene? Selge, et Venemaa „meie ruum“ hõlmab ala, kus levib vene keel. Ala, millel on „ühine ajalooline areng“. Sellesse ruumi selgelt ei kuulu Lääne-Ukraina, millel on hoopis teine ajalugu.
Venemaa on väga paljurahvuseline riik. Kui ohutu või ohtlik on Venemaa enda jaoks see pidev rääkimine „meie/vene ruumist“?
See on ohtlik formuleering, mis võib viia Venemaa-siseste etniliste pingeteni. Selliste väljendite kasutamine on juba väga lähedal riiklikule Vene natsionalismile. Teatud tendentse selles suunas on juba näha. Kõlanud on ka teesid, et me hakkame kaitsma „oma kaasmaalasi“, „vene keeles rääkijaid“ või „etnilisi venelasi“. Need on väga ähvardavad eesmärgid.
Keegi ei tea veel, kuidas see kaitsmine välja hakkab nägema. Kompaktselt elavad venelaste kogukonnad on ju peale Eesti ja Läti veel ka Põhja-Kasahstanis (kuigi Kasahstani rahvastikust moodustavad venelased 21 protsenti, siis Põhja-Kasahstanis on hulgaliselt rajoone, kus venekeelse elanikkonna osa on üle 60 protsendi – J. P.).
Ida-Ukraina näite põhjal on näha, et kindlasti on vaja aktiivseid Venemaaga ühinemise toetajaid, kes ei tunneta oma elukohariiki oma riigina, mis on piisavalt nende eest hoolitsenud.
Kõik süüdistavad Ukraina konfliktis Venemaad, aga mida Lääs tegi valesti?
Kui me vaatame seda mõnda kuud, mis eelnes kriisile Ukrainas, siis Euroopa poliitikud lasid end tõmmata nullsumma mängu, kus pole võitjaid. Venemaa juhtis seda mängu ja Euroopa lasi end sellesse tõmmata.
See oli minu arust juba suur viga ning lühinägelik. Tekkis tunne, et Lääne poliitikud justkui unustasid ära, mis on Ukraina ja mida Ukraina tähendab Venemaale. Et Ukrainasse tuleb suhtuda ettevaatlikult ning tegutseda tuleb pikemaajalist perspektiivi silmas pidades, mitte üritada seda köit enda poolele sikutada just nimelt täna. Ma pean silmas seda, kuidas Euroopa Liit käitus peale seda, kui Viktor Janukovõtš viimasel hetkel loobus assotsiatsioonilepingule alla kirjutamast. Euroopa poliitikud kuidagi väga kunstlikult ronisid ise sellesse konflikti, mis tekkis Ukrainas pärast Janukovõtši loobumist. Sellega nad kaotasid igasuguse poliitilise ja diplomaatilise perspektiivi.
CV
Maria Lipman
• Maria Lipman on Carnegie uurimisinstituudi Moskva keskuse teadure ning keskuse ajakirja Pro et Contra peatoimetaja.
• Aastatel 2001-2003 töötas ta Vene nädalaajakirja Ježenedelnõi žurnal (vene k – Еженедельный журнал) peatoimetaja asetäitjana
• 1995-2001 – ajakirja Itogi (vene k – Итоги) peatoimetaja asetäitja
• Töötanud ka ajalehe The Washington Post Moskva büroos tõlkija, analüütiku ning ajakirjanikuna
• Alates aastast 2001 ajalehe The Washington Post regulaarne järjepidev kolumnist, Lipmani arvamusartiklid ilmuvad ajalehe arvamusrubriigis kord kuus.
Allikas: Carnegie.ru
Diplomaatia sisututvustus, mai 2014
Maikuu Diplomaatia keskendub Venemaale ning sõjalisele julgeolekule Läänemere piirkonnas. Erinevad autorid vaatlevad Vene sõjalisest sissetungist Ukrainasse tulenevaid õppetunde, mida Eesti naabrid peaksid arvestama oma riigikaitsevõime arendamisel.
Mainumbri avalooks on ajakirjanik jaanus Piirsalu intervjuu Maria Lipmaniga, Carnegie uurimisinstituudi Moskva keskuse eksperdiga (Carnegie Endowment`s Moscow Centre). Putini ajajärgul on see nii selgelt näha olnud, et Venemaa jaoks on äärmiselt vastuvõetamatu see, et Lääne mõjusfäär laieneb otse Venemaa piiride vastu, tõdeb Lipman. Praeguseks on aga Putin suutnud Putin tema sõnul saavutada selle, et Lääs reageerib Venemaa tegevustele, mitte vastupidi.“Me ei tea, kuidas see kriis edasi läheb ja laheneb. Ei ole selge, kui kaugele ulatuvad Venemaa pretensioonid.“
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) asedirektor Martin Hurt vaatleb Krimmi õppetunde Eesti riigikaitse jaoks. Sõjalise riigikaitse puhul on Hurda sõnul jätkuvalt põhiküsimuseks rõhuasetuses: kaitseväe reageerimiskiirus versus kvantiteet. „Eestil pole võimalik idanaabrit massiga lüüa, vaid peab keskenduma kvaliteedile,“ järeldab Hurt. „See eeldab kõrges valmiduses olevaid üksusi, mis on täismehitatud, hästi välja õpetatud ja varustatud selliselt, et nad on suutelised vastasest jagu saama. Sellele lisaks on muidugi vaja reservi.“
Soome välispoliitika instituudi teadur Charly Salonius-Pasternak paneb Ukraina kriisi valguses ette moderniseerida Soome riigikaitset. Salonius-Pasternak väidab: „Kui Soome tahab säilitada 21. sajandile kohast sõjalist võimet, peab riik korraldama kaitsereformi.“
Läti rahvusvaheliste suhete instituudi teadur Raimonds Rublovskis kirjutab Läti riigikaitsest. Tema sõnul tuleb Ukrainas toimuva valguses põhimõtteliselt ümber hinnata kogu Läti vabariigi julgeoleku- ja kaitsesüsteem. Praegune relvajõudude praegune struktuur sobib ainult rahuaegsetes tingimustes rahuaegsete ülesannete täitmiseks, kirjutab Läti kaitsejõudude reservkolonel Rublovskis. Tema sõnutsi võib pidada usutavaks, et Läti kaitsejõudude praegune struktuur ei suudagi tagada sõjaväele tänapäeva nõuetele vajalikku võitlusvõimet.
RKK teadur Tomas Jermalavičius võtab vaatluse alla Leedu riigikaitse. Tema sõnutsi on Leedu riigikaitse ning selle rahastamise praegune olukord poliitiline läbikukkumine.
„Kui asi puudutab relvastust, varustust ja tagavarasid, on Leedu sõjaväel varuks vaid kõige hädavajalikum,“ kirjutab Jermalavičius. „Ei tasu imestada, et finantskokkuhoiu tingimustes kulutavad Leedu relvajõud ligemale 80 protsenti eelarvest isikkoosseisule.“
Poola julgeolekuanalüütik Dominik P. Jankowski aga kirjeldab Poola relvajõudude moderniseerimiskava.
