Foto: Ahto Sooaru

Küll aga tekitas kummastust presidendi sõnum, et ta ei taha ”tegeleda palkade erinevustega.” Selline mõttekäik nõuab vasturepliiki. Seda ka juhul, kui president päris täpselt nii ei mõelnud või on tema sõnad kontekstist välja rebitud või siis on midagi tõlkes kaduma läinud. Avalikkusele ei tohi mingil juhul jääda vale muljet.

Võitlus palgalõhe vastu ei ole võitlus võrdsustamise nimel, vaid võitlus võrdõiguslikkuse nimel. Võitlus selle eest, et mehed ja naised saaksid võrdse töö eest võrdset tasu. Võitlus selle eest, et naiste palgavaesus ei kanduks üle nende pensionipõlve. Ühtlasi on see võitlus sidusama ja õnnelikuma ühiskonna eest. Kutsun president Kaljulaidi oma autoriteediga selles võitluses kaasa lööma. (Riigipea ootamatu mõttekäigu valguses guugeldasin pisut ja avastasin, et palgalõhe teemat pole ta oma avalikes ülesastumistes ülearu palju puudutanud). Palgalõhega ei tohi leppida!

Paar asja veel. Mäletan nõukogude aega üsna hästi ja seega ei saa nõustuda ka sellega, et toonases ”ühiskonnas oli kõigil oli peaaegu ühesugune palk erineva töö eest.” Palgavahed ei olnud siis küll nii suured kui tänapäeval, kuid töötasude erinevused olid sageli mitmekordsed.

President võttis kategoorilise hoiaku ühetaolise tulumaksu osas, mis olevat Eestile edu toonud. Meist on kahtlemata edukamad Soome ja Rootsi, kus kehtib astmeline tulumaks. Tooksin siinkohal esile 2018. aastal käivitunud tulumaksureformi, mis jättis rohkem raha väiksemat palka teenivate inimeste taskusse, kahandades nii ühiskondlikku ebavõrdsust.