Marina Kaljurand: Valge Maja annab volikirja südamlikumalt kui Kreml
Eesti ja Ameerika Ühendriigid võiksid teha rohkem koostööd Afganistani naiste abistamiseks, pakub
Eesti uus USA-suursaadik Marina Kaljurand, kes lendas täna hommikul Washingtoni volikirja üle andma.
Üllatus-üllatus, Wikileaksist saime äsja teada, et USA Tallinna saatkonna arvates kattuvad Eesti välispoliitilised prioriteedid Ameerika Ühendriikide valitsuse omadega. Kas see on hea või halb?
Mõnes mõttes on see muidugi väga hea, et meie ning üks meie suuremaid liitlasi ja partnereid mõtleme ühtemoodi, aga selles pole ka midagi imestada, sest – see kõlab küll natuke loosunglikult – meie arusaamine maailmast ja väärtustest on ühesugune. Me vaatame rahvusvahelistele suhetele ühtemoodi. Mitte sada protsenti, aga valdavalt ühemoodi.
Mida uut on võimalik teha Eesti ja USA koostöös?
On äärmiselt oluline, et Eesti ja USA koostöö areneks võimalikult paljudes valdkondades. Ja kohe kindlasti ei asenda sõjaline koostöö teisi valdkondi. Vaadates oma praeguse ametikoha, välismajanduspoliitika asekantsleri seisukohalt ma näen, et me võiksime USA-ga teha oluliselt rohkem koostööd arengukoostöö valdkonnas. Me oleme Afganistanis juba teinud ühe ühise projekti, mis puudutas naisparlamendisaadikute koolitamist Kabulis. Neid võiks olla rohkem. Teema, mis meid mõlemaid huvitab, on naised. Naised konfliktides, naised riigi julgeolekus, naised riigi taastamisel. Need on valdkonnad, kus me saaks rohkem koostööd teha. Teine on arengukoostöö idapartnerluses. Ühendriigid toetavad praegu koolitusi Eesti diplomaatide koolis, aga ka seal saaks teha oluliselt rohkem. Meie omalt poolt oleme valmis osalema ameeriklaste projektides. Selles mõttes, et anname raha, aga neid projekte viivad läbi Ameerika eksperdid ja riikides, mis on neile olulised.
Eesti peab olema muidugi USA-le tänulik paljude asjade eest, aga mida vastate neile kriitikutele, kes ütlevad, et meie välispoliitikat juhitaksegi USA välisministeeriumist?
Selle peale saab ainult öelda, et Eesti välispoliitikat juhitakse Islandi väljakult, juhitakse Stenbockist ja teistest asutustest, kuid kindlasti mitte teistest pealinnadest. Aga eks välispoliitika ongi maailmas üles ehitatud nii, et võimalikult palju riike oleks nõus midagi koos tegema, mingis korras koos elama. On loomulik, et konsulteeritakse, aga mingit juhtimist ühestki teisest pealinnast küll ei ole.
Kas on üldse küsimusi, milles Eesti ja USA on erineval seisukohal? Mul tuleb meelde rahvusvahelise kriminaalkohtu teema mõni aasta tagasi.
Oli see. Vaatamata sellele, et USA poolt oli tugev surve mitte ühineda kriminaalkohtuga, Eesti ikkagi tegi seda. Eesti-sugusele väikeriigile on rahvusvaheline õigus väga ja väga oluline. See on raam, mis kaitseb iga väikest riiki. Väike riik ei saa endale lubada rahvusvahelise õiguse muutmist.
Aga veel?
Mina jään väga suure huviga ootama, mis saab ÜRO-s Palestiina tunnustamise resolutsioonist, kus USA-l ja Iisraelil on väga jäik seisukoht vastu, aga Euroopa Liidu seisukoht on alles kujundamisel. Täna ei tea keegi, mis saab. (Eestil pole Palestiina riigi suhtes veel ametlikku seisukohta – J. P.)
USA tahab vähendada oma vägesid ja tuumalõhkepäid Euroopas. Kuivõrd vastab see Eesti huvidele?
Ma võin ainult seda öelda, et konsultatsioonid toimuvad. Ühepoolselt ei tee ameeriklased mitte midagi. Kui nad ühe või teise sammu astuvad, siis on see partneritega läbi konsulteeritud ja kokku lepitud.
Mida te diplomaadina arvate Wikileaksist? Kas nad parandavad maailma või on provokaatorid?
Paratamatult on välisdiplomaatias selliseid valdkondi, teemasid, vestlusi, mida avalikkuse ees ei räägita.
Muidu kaotaks diplomaatia mõtte?
Jah, muidu kaotaks mõtte, kui me kõik suhtleks avalikke kanaleid pidi. Ma ei taha öelda, et diplomaatia peab toimuma ainult kinniste uste taga. Mina pooldan seda, et diplomaadid peavad rääkima võimalikult avatult ja ainult ausalt oma tööst, aga ikkagi peab jääma selline võimalus, et osa informatsiooni jääks ainult osapoolte teada.
Rein Lang rääkis sel nädalal, et Eesti peaks otsima abi pahatahtlike süüdistuste vastu. Venemaa levitab endiselt Eesti kohta hoolega neonatsismi süüdistust. Kui oluliseks peate selleteemalisi kohtumisi USA-s väga mõjukate juudi organisatsioonidega?
Mina pean väga-väga oluliseks seletada, mis Eestis toimub. Ja seda on juudi organisatsioonidele pidevalt tehtud. Mina kavatsen ka kindlasti nendega kohtuda.
Eesti ja USA on maailmas vaat et kõige suuremad sõbrad, aga Eesti Panga andmeil oli USA otseinvesteeringute osakaal eelmise kevade seisuga Eestis kõigest 1,4 protsenti kõigist välisinvesteeringutest. USA on Eesti üheksas kaubanduspartner, kes moodustab kolm protsenti kogu Eesti kaubavahetusest. Kuidas suurendada USA investeeringuid?
Meie vahel on ikka väga pikk distants. Ma arvan, et Eestit kui riiki Ameerika ettevõtjad ikka väga hästi ei tea. Eesti saab Ameerikas rohkem rääkida oma riigist, defineerida need sektorid, kuhu me ootame investeeringuid, tegeleda väga sihipärase teatud investoritele suunatud majanduspoliitikaga. Mingisugused positiivsed momendid Eesti–USA majandussuhetes muidugi on, sest mõned Eesti start-up-ettevõtted töötavad ju USA riskikapitalil. Kindlasti on see huvi USA-s olnud, sest me näeme, mis toimus raudteel, mis toimus NRG Energyga, aga määrav on ikkagi see, et Eesti on väga väike, Eesti on väga kaugel.
Kuidas saaks Eesti suursaadik aidata Eesti ettevõtteid USA turule?
Kindlasti saame aidata sellega, et otsime neid nišše, mis võivad ameeriklastele Eesti puhul huvi pakkuda. Näiteks Eesti Energia investeering Utah’sse näitab, milline nišš on seal. Meie start-up-ettevõtted töötavad Washingtonis, New Yorgis. Väliministeeriumi kodulehel on väga ilus ülevaade USA majanduskeskkonna kohta. Meie esimene soovitus on, et ärge vaadake USA turgu tervikuna, vaid vaadake osariikide kaupa. Vähe on selliseid Eesti ettevõtteid, mis võiksid tegutseda tervel Ameerika turul. Eesti ettevõtetel on ilmselt väga raske kohe minna USA turule, oma väliskogemuse peaksid nad ilmselt saama lähemalt, Euroopa Liidust ja Ameerika võiks olla siis järgmine samm.
Kunagi oli Eestis populaarne ütlus, et McDonald’si putka Narvas on meie parim julgeolekugarant. Kas see aksioom kehtib veel?
Muidugi on see väga lihtsustatud, aga loomulikult: mida rohkem on Eestis välisinvesteeringuid, investeeringuid meie partnerriikidest – see on täiendav julgeolekugarantii.
Te olete esimene Eesti diplomaat, kes on olnud saadikuna Venemaal ja nüüd läheb USA-sse. Mille poolest erineb saadikute vastuvõtt Moskvas ja Washingtonis?
Nii palju kui ma oma kolleegide ütlustest tean, siis on Washingtonis saadiku vastuvõtt oluliselt südamlikum. President ja tema abikaasa leiavad aega, et rääkida saadikuga ja tema perekonnaga. Venemaal oli volikirjade üleandmine väga formaalne. Kümme saadikut seisid reas, andsid oma volikirjad, rääkida ei tohtinud, aega oli vähe.
Te tunnete hästi Venemaad. Mida tähendab Eesti jaoks paljuräägitud restart USA-Venemaa suhetes?
See katse järjekordselt hõlmata Venemaad, teha temaga rohkem koostööd on põhimõtteliselt positiivne. Seda möönavad kõik, et parem on Venemaaga koostööd teha kui teda täiesti ignoreerida. Ameeriklased hindavad oma restart’i-poliitikat edukaks. Ma võin sellega meie seisukohalt nõustuda. Me ei oska öelda midagi, mis oleks suhetes halvemaks muutunud.
Kui jätkusuutlik see poliitika Venemaa suhtes võib olla, kui kaugele suhete parandamine võib minna?
See oleneb väga palju Ameerika administratsioonist, kui tähtsaks saab üldse välispoliitika ja suhted Venemaaga Obamale tema valimiseelsel aastal. Analüütikud arvavad, et ta pöörab oluliselt rohkem tähelepanu sisepoliitikale ja majandusprobleemidele. Ja muidugi oleneb sellest, kes võidab USA järgmised presidendivalimised.
Mis te arvate USA kongressis algatatud nn Magnitski eelnõust? Kas Venemaaga on mõtet niimoodi asju ajada?
Ma ei taha sellele hinnangut anda. Diplomaatidel on omad meetodid, poliitikutel omad.
Eesti president Toomas Hendrik Ilves kohtus esimese ametiaja jooksul tervelt neli korda USA presidendiga, rohkem kui Läti, Leedu ja Soome presidendid kokku. Kohtumiste arvu poolest paistab, nagu oleks Eesti maailma 20 tähtsama riigi hulgas. Mis on selle taga, ega ometi ikka veel see, et Ilves on endine USA kodanik või et tal on seal head sidemed?
Ei-ei, sellised kohtumised kohe kindlasti ei sõltu sellest, kes on millises ülikoolis käinud või kes on kelle tuttav. Selle taga on kindlasti riikidevahelised suhted, aga ka presidentidevahelised head isiklikud suhted. Mõlemad faktorid mängivad. Nende kohtumiste arv on silmatorkavalt meeldiv võrreldes meie heade naabritega.
Ilves on viimasel ajal rääkinud, et Eesti välisteenistus on koht, kus võiks teha reforme. Kas te välisministeeriumi ühe kogenuma diplomaadina toetate teda?
President on öelnud, et välisteenistus võiks olla avatum, et välisteenistuses võiks olla – kui ma tema mõttest õigesti aru olen saanud – rohkem teiste ministeeriumide esindajaid ning miks mitte nimetada näiteks organisatsioonide, nagu NATO või OECD juurde suursaadikuks mõne teise ministeeriumi tippametnikku. Ma olen sellega nõus, et välisteenistuses on ametikohti, mille täitmisse võiks suhtuda avatumalt. Mis puudutab reforme välisministeeriumis, siis meil on praegu ettevalmistamisel struktuurireform.
Olen Eesti välispoliitikaga tegelevate inimeste käest kuulnud üsna palju kurtmist, et praegune USA Tallinna suursaadik Polt ja saatkonna ametnikud tunnevad ebaproportsionaalselt suurt huvi venekeelse elanikkonnaga seotud teemade vastu. On see nii?
Ma oskan selle peale öelda vaid seda, et las needsamad inimesed ka kommenteerivad seda. USA suursaadik töötab Eestis nii, nagu teda on oma pealinnast instrueeritud. Tegemist on väga kogenud diplomaadiga ja professionaaliga, kes on olnud välisteenistuses üle 30 aasta.