Taaiseseisvumisest alates on populaarse protestikultuuri areng olnud Eestis vaevaline. Harva oleme näinud füüsilisi sekkumisi poliitilisse ruumi, ehkki põhjuseid selleks on antud kordades rohkem, kui pikemate demokraatlike traditsioonidega ühiskondades üldjuhul vaja on läinud.

Kui välja arvata haridus- ja meditsiinitöötajate aktiivsus töö- ja palgaküsimustes ning marginaalsed algatused spetsiifilisemate murekohtade kontekstis (näiteks loomõiguslus või ACTA), on enamasti piirdutud konservatiivsemate osalusviisidega, seal hulgas oma hääle andmisega valimistel.

Tsiteerides 29. oktoobril Reformierakonna Tallinna kontori ees toimunud meeleavaldust pilganud anonüümset netikommentaatorit: "Lollakad. Käige tööl ja ajage omi asju. Tühikargajad, kel pole muud teha kui kuskil streikida." Tegemist on kodanikualgatuslikku poliitilist aktiivsust elimineeriva ning meie ühiskonnale kahjuks sümptomaatilise suhtumisega: ära tiku argimurede taga laiuvasse avalikku ruumi, ära esita küsimusi, ole nõus, ole pasiivne, tegele ainult isiklike, mitte ühiskonna asjadega.

Seega on Reformierakonna rahastamisskandaalist tõukunud "Aitab valelikust poliitikast" ning tänaseks üle 14 tuhande allkirjaga Harta12 tähelepanuväärsed, ehkki viimasel ajal meedias erakordselt arvukate kriitiliste sõnavõttude taustal kindlasti mitte üllatavad algatused.

Ülbitsevad poliitikud

Kõige olulisem on, et tekkinud on reaalne side argi- ning võimuvälja tasandite vahel. Kurb ainult, et see on juhtunud sedavõrd negatiivsete sündmuste taustal. Rohujuurelt lähtuv poliitiline tegevus võiks keskenduda positiivsete ettepanekute tegemisele ja konstruktiivse koostöö arendamisele, selle asemel, et kulutada töö- ja argielu kõrvalt niigi väheseid ressursse valitsuse sigadustele tähelepanu juhtimiseks.

Kuid oma olemuselt just reaktsiooniline meeleavaldus toimus teisipäeval Tartus ning laupäevaks on sarnased üritused plaanitud nii Viljandis kui Tallinnas. Kui varem on tundunud, et inimeste osavõtt poliitilisest elust on Eestis sedavõrd nõrk, et valitsuse tasandil on puhta nahaga võimalik välja tulla ka kõige ülbemast tegevusest demokraatlike põhimõtete suhtes, siis äkki seekord suudetakse tõestada vastupidist?

Märgiliselt oluliste väljaastumiste järelmäng võiks ju omada ka reaalset kaalu. Ehk suudetakse luua pretsedent, kus kodanikualgatust saadavad ka sisulised tulemused? Meeleavalduste funktsiooniks oleks seejuures füüsiliselt kõneka märgi näol panustada reaalset poliitilist tahet väljendava sotsiaalse baasi loomisesse, millelt oleks võimalik arendada diskussiooni ning liikuda edasi positiivsete muutuste suunas. Ja kas see poleks mitte igati tervitatav?

Ehkki Harta 12 on sõnastanud rea üldiseid põhimõtteid, mille järgimist valitsussüsteemis näha loodetakse, on vara öelda, millised saavad olema liikumise konkreetsemad nõudmised ning kas vajalik pretsedent suudetakse luua. Keskenduda eesmärkide defineerimisel Reformierakonnale on igal juhul liialt kitsas.

Paradoksaalsel kombel võib Reformierakond oma ebamoraalset käitumist mitte tunnistades näha end tegutsevat lausa õigesti. Sest kujutage ette, et tunnistatakse valetamist. Mis oleks selle tagajärg? Ilmselt kasvaks juba niigi kaotatud valijate hulk veelgi. See omakorda tähendaks Reformierakonna võimupositsiooni täiendavat nõrgenemist ning riigiohjade langemist teiste parteide kätte.

Rahastamisskandaali piiridest välja

Toodu taustal tasubki mõtestada Jürgen Ligi poolt hiljuti väljendatud seisukohta, et Eestis puudub tema poolt esindatava erakonnaga võrreldav poliitiline pädevus. Ehkki hilisemate täpsustuste kohaselt ei tuleks antud väljaütlemist võtta sõna-sõnalt, peaks asja iva olema selge. Sest kindlasti on palju selliseid inimesi, kelle jaoks taasiseseisvunud Eesti majanduslik areng on muljetavaldav, keda sellega kaasnev sotsiaalne mahajäämus ei heiduta ning keda iseloomustab impulss kirjutada see suuresti Reformierakonna poolt esindatud poliitiliste suundade arvele. Ehk teisisõnu: usutakse, et pikemas perspektiivis tuleb hetkel võimul olevast parteist eristuv poliitika Eestile pigem kahjuks.

Niisiis võib ebamoraalse käitumise mittetunnistamise taga olla siiralt Eesti arengu eest seisvate poliitikute peen sisepsühholoogia, mis kindlasti mitte ei õigusta ülbeid suhtlusmalle, kuid muudab valetamise avaliku tunnistamise eesmärgina ebarealistlikuks.

Palju suuremat potentsiaali omavad eesmärgid, siin-seal juba ka avalikult mainitud, mis murravad rahastamisskandaali piiridest välja, näiteks valimisseaduse muutmine, reaalpoliitika eetilisuse kontrollmehhanismide välja töötamine või soov realiseerida kodanikualgatustlikus korras uusi ühiskondlikes otsustusprotsessides osalemise viise.

Kui kasvõi üks nendest eesmärkidest suudetaks täita, panustaksid "Aitab valelikust poliitikast" ning Harta 12 pretsedendina igati positiivselt demokraatia arengusse Eestis. Astutud oleks oluline samm laialt levinud müüdi murdmises, et kodanike võimalus poliitilises elus edukalt kaasa lüüa piirdub pelgalt valimissedeli täitmisega.

Ja sedasorti arenguid peaksid avalikult tunnustama ja toetama kõik erakonnad, kes väidavad end seisvat demokraatlike põhimõtete ja õiguste eest, mis - ei tohi unustada! - on välja võideldud suures osas just nimelt inimeste poliitilisse ruumi aktiivse ja vajadusel füüsilise sekkumise toel.