Maris Lauri: Ettevõtja ahnusel on Eestis tugev piir ees
Rahvast ärritavad tippjuhtide ülikõrged palgad ning kasvavad sissetulekuerinevused. USA-s käib vabariiklaste ja demokraatide vahel maksude tõstmise ja sotsiaalse iseloomuga eelarvekulutuste üle sõnasõda. Prantsusmaa püüdis kehtestada koguni 70%-st maksumäära ning britte ärritavad hiljuti hädas olnud pankade rikkalike boonuste maksmise plaanid. Ka Eestis räägitakse tulude teistsugusest ümberjaotamisest, palkade tõstmise vajadusest ja võimalustest ning – küll suhteliselt tagasihoidlikult – ettevõtete kasumlikkuse piiramisest.
Kas ettevõtjad on muutunud ahnemaks ja töötajad laisemaks – nagu aeg-ajalt väidetakse, ja mitte üksnes Eestis?
Väga üldiselt jaotub majanduses toodetud uus väärtus kaheks: kasumiks ja palgaks. Palgana tuleb siin mõista töötasu koos kõigi sellega seotud maksudega, sama kehtib ka kasumi kohta. Seega kasum enne tulumaksustamist ning palk koos tulu- ja sotsiaalmaksudega.
Kriis tähtsustas palkasid
Arvud näitavad, et kasumi ja palga vahekord on viimastel aastakümnetel enam-vähem kõikjal maailmas muutunud palga kahjuks. Eestiski liikusid asjad esialgu samaviisi, kuid sajandi alguses vahekord stabiliseerus umbes 72% tasemel (kogukasum võrdus 72%-ga palgakuludest – toim). Olukord muutus 2006. aastal, mil tööjõunappuse tõttu hakkasid palgad kiiresti kasvama. Majanduskriisi puhkemine 2008. aasta lõpus viis kasumi-palga vahekorra veelgi kehvemaks, sest ettevõtete kasumid sulasid silmanähtavalt, kuid palgakulude langus oli oluliselt tagasihoidlikum. 2009. aastal oli suhe pisut üle 36% .
2010. aastast alates hakkasid kasumid Eestis taas suurenema, kuid palgakasv jäi oluliselt tagasihoidlikumaks. Siiski ei saa väita, et keskmine ettevõtja oleks praegu Eestis kitsim või ahnem, kui ta oli 2006. või 2007. aastal: viimased andmed viitavad sellele, et kasumi-palga suhe oli 56%.
Süvenev kvalifitseeritud tööjõu nappus hakkab kindlasti palku tõstma, esialgu üksikutel erialadel ja valdkondades, kuid tulevikus juba kogu majanduses laiemalt. Meil võib ju olla suhteliselt kõrge tööpuudus ning hulgaliselt vähese või sobimatu kvalifikatsiooniga töötajaid, kuid neil on võimalus minna sama tööd tegema Soome, kus nad saavad kordades kõrgemat palka ning tulevikus ka kõrgemat pensioni.
Pole midagi teha, ka nn odavad tööd lähevad Eestis tulevikus kallimaks, sest nende tegijaid jääb veelgi vähemaks. Vähe sellest, praegue madal palk ning esmatarbekaupade ja -teenuste kallinemine on just seda seltskonda kõige valusamalt hammustanud, mis tähendab, et nende soovimatus Eestis madala palgaga tööd teha on ülisuur.
Kasumi ja palga vahekorda ei mõjuta üksnes majandusseis või vaba tööjõu olemasolu. Võib täheldada, et jõukamates Euroopa riikides on see suhe madalam, Kesk- ja Ida-Euroopas kõrgem.
Üheks erinevuse põhjuseks on erinev riskitase: riskantsemates olukordades pole mitte üksnes laenude intressimäärad kõrgemad, vaid ka kasumiootused on suuremad, sest kahju saamise tõenäosus on suurem. Arvestades seda, et Eesti majandusriskid on võrreldes 2005. aastaga langenud, võiksid ka siinsed oodatavad kasumimäärad olla varasemast tagasihoidlikumad. Teisisõnu: kasumi-palga suhe ei peaks tõusma tagasi 72% tasemele.
Teiseks riikidevaheliste erinevuste põhjuseks on ametiühingute erinev mõjujõud ühiskonnas. Kuigi ametiühingute mõju on kõikjal maailmas nõrgenenud, ei ole ühiskonna ootused ja hinnangud samavõrd kiiresti muutunud.
Eestis surve palgakasvuks
Kolmandaks ei tasu unustada majanduste erinevaid struktuure: mõni sektor on teistest kasumlikum. Samuti on täheldatud, et tootmise suurem automatiseerimine tähendab seda, et palgakasv jääb kasumite kasvule alla. Automatiseerimise mõju on siiski mõneti vastuoluline: selle tulemusel töötajate arv küll väheneb, kuid nende oskustega seotud nõudmised on suuremad ning nad saavad ka suuremat palka. Individuaalsel tasemel võib võit reaalselt olla väga märkimisväärne, kuid majanduses kokku ei pruugi palgasummad väga oluliselt kasvada.
OECD on oma uuringus viidanud sellele, et viimastel kümnenditel nihkus majanduslike eesmärkide seadmine tootmismahult ja käibelt aktsiahindadele, see aga pani ettevõtete juhte keskenduma tegevustele, mis tõstsid kasumeid ja kärpisid kulusid, sealjuures palgakulusid. Nii et teatud määral oli maailmas toimunud kasumite ennakkasv seotud ka juhtimiseesmärkide muutusega ja finantsvarade inflatsiooniga.
Praegu tundub, et maailmas on tugevamad kasumi kasvu toetavad protsessid, kuid Eesti kuulub ilmselt nende väheste riikide hulka, kus juba praegu või siis kohe-kohe, hakkavad palgakasvu toetavad tegurid domineerima. See iseenesest ei ole halb, sest palgakasvul on tarbimisele positiivne mõju, aga kasumite kasv seostub rohkem ekspordiga. Olukorras, kus maailma majandusel on ahtad kasvuvõimalused, tuleb ettevõtetel paratamatult rohkem tähelepanu pöörata siseturule. Ei tasu unustada sedagi, et palgatõus tähendab nii palga kui ka tarbimisega seotud maksutulude suurenemist.
