maha tallatud jõuetu sugu /---/.

See on Eesti.

Gustav Suits “Tuulemaa” 1913

15 aastat pärast mälestusväärset märtsi 1990, kui Eesti Kongress ja tema järel Eesti ülemnõukogu teatasid maailmale, et on alanud Eesti Vabariigi iseseisvumine de facto, mis ka augustis 1991 teoks tehti, vaevleb Eesti Vabariik ikka veel seesmise iseseisvuse puuduses.

Kuidas muidu seletada, et eesti rahvuslikus eneseteadvuses on rohkem rõhku mineviku läbielamistel kui oleviku väljakutsete teadvustamisel ja tulevikuvisioonide kujundamisel. Meie poliitika on takerdunud aegunud stereotüüpidesse ja ebakindlusse.

Auväärsed eesti kultuuritegelased kirjutavad ÜRO-le, Euroopa Liidule, Euroopa Nõukogule, NATO-le ja OSCE-le palvekirja, mis oma sõnaseadmiselt esindab pigem 1980-ndate lõpul Hirvepargis peetud kõnesid kui nüüdisaegse iseseisva ja eduka Euroopa riigi vaimueliidi eneseteadvust. Nagu polekski Eesti nende maailma- ja Euroopa organisatsioonide tunnustatud võrdväärne liige, nagu ei olekski Eesti riigi professionaalsed diplomaadid ja poliitikud seni neis samades kogudes suutnud edukalt võidelda Venemaa intriigide vastu. Ja nagu ei kuulukski täna Eesti Vabariigi kodanike hulka üle 150 000 mitte-eestlase, kelle kodanikulojaalsuse kahtluse alla panemine nende põlvnemise tõttu annab paraku maailmale märgi eestlaste rahvuslikust sallimatusest, mitte ei innusta teisi Eesti seisukohti mõistma. Samas ei julge iseseisva Eesti Vabariigi riigipea minna Moskvasse, et seal otsesuhtluses Venemaale ja maailma riigijuhtidele Eesti tõde selgitada.

Eesti minevikust sõltuvuses

Presidendi Moskvasse mineku/mittemineku püsimine avaliku tähelepanu tipus näitas, kui määrav osa on Venemaal endiselt meie maailmapildis. Venemaal õnnestub liigagi kergesti võimendada eestlaste sisemist sõltuvust endast, panna meid alahindama Eesti kui iseseisva riigi staatust. Nagu inimsõltuvustegi puhul, võib ju ka poliitikas emotsionaalselt tugevam olla seotud negatiivsete, mitte positiivsete emotsioonide alusel.

Kui võrdleme Eesti, Läti ja Leedu presidentide käitumist, peame kurvastusega märkama, et Arnold Rüütli otsust on juhtinud ebakindlus, hirm ja sõltuvus minevikust. Seevastu Vaira Vike-Freiberga käitumisliini iseloomustab pigem sisemine sõltumatus ja enesekindel tulevikuvaade.

Väline pilt Rüütli ja Adamkuse otsuse sarnasusest on petlik. Leedu emotsionaalselt domineerivaks “suureks naabriks” on pigem Poola kui Venemaa. Leedu on juba teinud kõike seda, mida meie president “reetmiseks” nimetab: on alla kirjutanud nii piirileppe kui ka deklaratsiooni. Ei maksa unustada, et Leedus puudub vene vähemuse probleem seetõttu, et Leedu otsustas 1990. aastal Landsbergise juhtimisel anda kodakonduse kõigile muulastele, kes soovivad osaleda iseseisva Leedu ülesehitamises. USA taustaga Adamkusel on Moskva kutset inimlikult ja poliitiliselt lihtsam ignoreerida, sest see otsus on Leedu huvide seisukohast tunduvalt väiksema kaaluga.

Lätil euroopalik identiteet

Kahjuks pole Eesti meedia täpsemalt selgitanud Vike-Freiberga käitumisjoonist, rõhutades valikuliselt vaid kahte momenti: Balti ühtsuse küsimust ning teravat seisukohavõttu N Liidu okupatsiooni suhtes. Mulle tundus Läti presidendi avaldust lugedes kõige tähtsam Läti euroopaliku identiteedi selge väljendamine. Läti president läheb Moskvasse kui võrdne võrdsete seas, kui riigi esindaja, kes 9. mail koos teiste EL-i liikmetega tähistab Moskvas EL-i sünnile alguse pannud Schumani deklaratsiooni 55. aastapäeva. Märkimisväärne on Läti selge hinnang natsismile kui kogu Euroopat ähvardanud surmaohule ja selle stalinliku türanniaga selgelt ühele pulgale seadmine.

Esinedes oma otsust selgitades 14. jaanuaril Riias diplomaatilise korpuse ees, ütles Freiberga: “Vene rahvas mängis tähtsat osa Euroopa vabastamisel verejanulisest türannist Hitlerist. Kuid nagu Läti ja teiste maade rahvas, ei saanud ka tema vabaks Stalini türanniast ja totalitaarse kommunismi rõhumisest. Võttes osa ametlikest sündmustest, mis on kavandatud Moskvas 9. maile, ulatan ma vene rahvale sõprus- ja lepituskäe, samas julgustades nende maa praegust juhtkonda mõistma hukka kuriteod, mida stalinistlik režiim saatis korda Lätis ja igal pool mujal Kesk- ja Ida-Euroopas.”

Läti identifitseerib end 9. mai kontekstis minevikuga iseseisvalt ja väärikalt toime tuleva vaba rahvana kõrvuti oma minevikust jagu saanud Saksamaaga, kes on ise võimeline solidaarsuseks ja kel seetõttu on õigus teiste Euroopa riikide solidaarsusele. Targalt eristab ta Vene riigi vastutuse Stalini kuritegude ja kommunistliku türannia eest suhtumisest vene rahvasse. Briti peaministri Tony Blairi kiire reageering näitas, et selline lähenemine tabas õigeid keeli.

Mida aga teeb Eesti? Esmalt mõistab meedia kiiresti hukka Läti presidendi otsuse, võttes inetult kasutusele nii rahvuslikult kui ka sooliselt alavääristavad stereotüübid, kuid avaldamata Läti presidendi avalduse täit teksti. Siis jookseb Eesti president sinisilmselt Moskvas kavala metropoliidi valmisseatud püünisesse. Ehmununa Eesti avalikkuse reageeringust ning alandatuna Vene presidendi jesuiitlikust käitumisest, annab Eesti president seejärel oma kavatsuste kohta tükk aega ebamääraseid vastuseid. Kuulnud, et erakonnad üldiselt tahaksid, et Eesti president käituks sama väärikalt kui Läti president, esitab Rüütel ootamatu avaliku pihtimuse: ta kardab minna, sest siis äkki nimetatakse teda reeturiks. Misjärel ta, kuulnud Leedu presidendi hoopis teistsuguses kontekstis langetatud otsusest, teatab kergendatult, et tema Moskvasse (enam!) ei lähe ning leiab oma otsusele tagantjärele rahvale meelepärased emotsionaalsed põhjendused.

Pealesurutud solidaarsus

Eesti presidendi hirm on rahva meeleolu peegeldus, seletab oma kommentaaris ajakirjanik Sulev Valner (EPL 9.3.). Rüütel kardab, et temaga juhtub seesama, mis Partsiga pärast Lihulat. Rahvas on väsinud oma emotsioone maha salgamast ja lääne survel “õigesti” käitumast.

Siin ongi põhimõtteline erinevus Eesti ja Läti presidendi enesetunde vahel. Erinevalt Lätist ei ole Eesti presidendi (loe: eesti rahva?) jaoks solidaarsus Euroopaga sisemiselt läbi tunnetatud, vaid väliselt peale surutud. Vaba läti rahva vaba president ei karda öelda, et ta ulatab sõpruse ja leppimise märgiks käe vene rahvale, sest ta mõistab, et ka vene rahvas kannatas Stalini hirmuvalitsuse ja kommunistliku totalitaarrežiimi all. Lääne inimesena ja demokraadina on Läti presidendi jaoks loomulik teha vahet rahva ja riigi vahel ning otsida vene rahva toetust, et sundida Vene riiki tunnistama oma ajaloolist vastutust ja samas kinnistada Läti positsiooni demokraatlike Euroopa riikide seas.

Nagu näha Rüütli otsust õigustavatest kommentaaridest (vt Helme, Jaanson), on eestlased kergendustundega jätnud Läti presidendile ülesande esindada 9. mail sirge seljaga Moskvas kõiki Balti riike. Venemaa vastas ootuspärase keeldumisega Eesti palvele lubada nüüd kas või välisminister peost osa võtma. Kogu Euroopa Liitu, miinus Eesti ja Leedu, võõrustades saab Venemaa võimaluse selle üle parastavalt irvitada. Venemaa poliitikud saavad võimaluse veel kaua õhutada vene valijate Eesti-vastaseid emotsioone sõnadega “hinge sülitamisest”.

Ning vaevalt et Läti jätab noppimata omad punktid konkurentsis Eestiga juhtpositsiooni pärast Balti riikide seas.

Ebakindel identiteet

Valner lohutab, et rahva mälu on lühike ja 9. mai läheb varsti meelest. Tõepoolest, üks pidu siia või sinna. Kui sel peol ja temaga seotud läbielamistel, avaldustel ja enesepaljastustel poleks sügavamat psühholoogilist ja poliitilist tähendust, siis küll. Paraku asi nii ei ole. Seoses “9. mai juhtumiga” on Eesti riigi ja rahva puhul selgesti ilmnenud identiteedi piiripealsus, meie ebakindlus oma läände kuuluvuses, meie tõrges enesekesksus ja altkulmu vaade teistele rahvastele. Me ootame teistelt mõistmist, mõistmata ausalt iseennast ja ette kujutamata teiste reaktsioone, vaatepunkte ja väärtusi.

Eesti riigi selge ja arusaadava ajaloonägemuse ja tulevikusõnumi puudumine nii oma rahvale kui maailmale on muutunud viimaste sündmuste käigus piinlikult läbinähtavaks. Kurvalt sümboolne on luuletajast rahvastikuministri juhtimisel sõnastatud rahvusvahelise teavituskampaania pealkiri “Unustatud rahvad”. Selmet vaba rahvana vastu võtta avatud maailma uusi väljakutseid, tegeleme uute müütide loomisega, mis jagavad maailma must-valgete skeemide järgi “omaks” ja “võõraks” ning toidavad eesti rahva hinges sügavalt juurdunud allasurutud ohvri mentaliteeti.

Pärast edukat starti ja veenvaid võite esimesel taasiseseisvuse kümnendil on nii spordis kui majanduses ja poliitikas Eesti edust suur osa maha mängitud. Kas loodamegi nüüd Läti peale?