Marju Lauristin: Eesti parteisüsteem on ummikus
••Mis ajendas teid Harta 12-le alla kirjutama?
Poliitilise tegevuse võõrandumine kodanike probleemidest ja ootustest ei saa enam jätkuda, see muutub Eesti riigile ohtlikuks. Selge on see, et inimesed tunnevad: midagi on valesti. Aga asja sisuks ei saa olla ainult protest, vaid on vaja ka mõelda, kuidas edasi minna ja milliseid muutusi poliitsüsteem vajab.
••Olete ise SDE võtmetähtsusega liige. Kas sellelt positsioonilt ei ole võimalik rahva probleemidele lähenemiseks midagi korda saata?
Erakonnad moodustavad suletud süsteemi ja sellest ei saagi välja, kui kodanikühiskond teatud initsiatiivi enda kätte ei võta. Ilma kodanikuühiskonna surveta on need neli erakonda nagu Toompea neli torni – nagu kindlus, sinna ei pääse ligi. Ja me näeme, et seestpoolt seda kindlust keegi võtmega ei ava.
••Kas täna (eile – toim) avaldatud 17 ühiskonnategelase pöördumist võib pidada samuti poliitikategemiseks?
Loomulikult. See on osa poliitilisest protsessist, sest kodanikuühiskond tegeleb ju ka poliitikaga. Selles küsimuses endas on võõrandumine sees. Tekkinud on kujutlus, et poliitikaga saavad tegeleda ainult riigikogu liikmed, valitsuse liikmed – need, kes on kutsutud ja ametisse seatud – ja rahvas peabki neli aastat ootama võimalust hääletada ja kui ollakse ära hääletanud, siis ärgu nad rohkem poliitikasse sekkugu.
••President Ilves lubas, et kutsub esimesel võimalusel enda juurde kokku erakondade ja vabakondade esindajad, et arutada viimasel ajal poliitmaastiku mängureeglite parandamiseks välja käidud mõtteid. Kas presidendi initsiatiiv kannab vilja ja olukord muutub?
See on ju väga tore. Presidendil on seadusandliku initsiatiivi õigus ja ta oleks võib-olla varemgi saanud teha ettepanekuid, nähes, mismoodi ühiskonna ootus kasvab. Nüüd tuleb jõud ühendada, et arutada läbi, mis on konkreetsed muutused, mis tähendaksid valijaskonnale enamusele seda, et demokraatlik avatus on tagatud. Kodanikuühiskond on hakanud liikuma ja see tähendabki seda, et erakonnad peavad oma olukorra ümber mõtestama. Kui ühiskond oli vaikiv ja üsna vähe arenenud, siis võis parteidel tekkida arvamus, et nemad ongi ainsad mängijad poliitväljal.
••Milline on n-ö laiemate masside suhtumine poliitikas toimuvasse? Kas päevapoliitilised küsimused lähevad üldse inimestele argimurede kõrval korda?
Kogu probleem ongi ju võõrandumises. Vaadakem tulemusi, mida tutvustati Andrus Saare artiklis („Valekaartidega mäng poliitikas”, EPL 13.11). Kui 46 protsenti valijaid ei näe võimalust ühegi parlamendierakonna poolt hääletada ja seega ei võta üldse osa demokraatlikust protsessist, siis see on juba väga suur ohumärk.
Kodanik ei tunne, et poliitikas aetakse õigesti neid asju, mis on tähtsad. Kogu harta põhisõnum ongi: mida tuleks edasi teha ja kuidas olukorda muuta, et inimesed tunneksid, et aetakse neid asju ja lahendatakse selliseid probleeme, mis on nende jaoks olulised.
••Kas asi on siis pigem parteides, mitte inimeste põhimõttelises leiguses päevapoliitiliste küsimuste vastu?
Küsimus on teatud erakonnastumise väärarengus, mida oleme näinud alates EL-iga ühinemisest või isegi ajast natuke enne seda. Toimuma on hakanud võimu monopoliseerumine ja reaalse poliitiliste ideede konkurentsi asendamine ülevalt alla käsuliinidega. Uued sammud näitavad järjepanu, et võim koondatakse Tallinnasse, võim koondatakse ministeeriumidesse, ministeeriumid koondatakse ühe või kahe erakonna kätte – niimoodi, et kõik ametnikud erakonnastatakse.
Sisuliselt luuakse midagi väga sarnast sellega, mis oli üheparteisüsteem. See tähendab, et inimesed tunnevad, et neil ei ole võimalik mõjutada seda, mis toimub, ja nende käest ei küsita. Ei ole võimalik mõjutada ka valimistega.
Mingis mõttes on see nelja partei situatsioon ummikus. Näeme ju ka arutelu, et kas valid või mitte, tulemus on ikka sama. Siin ongi küsimus, kuidas seda lahti muukida ja kus on võti. See võti pole nende 17 inimese käes, kes harta kirjutasid. Selle pöördumise iva on, et võti tuleb koos leida.
