Marju Lauristin: Eestis luuakse üheparteisüsteemiga sarnast olukorda
See on ju kõikidele selge, et väga paljud artiklid ja kommentaarid on viimaste nädalate jooksul järjest tihestanud õhustikku ja on tekkinud vajadus midagi ette võtta. Selle ettevõtmise sisuks ei saa olla ainult protestid, vaid on vaja ka konstruktiivselt mõelda, et kuidas edasi minna ja milliseid muutusi poliitsüsteem vajab. Selge on see, et inimesed tunnevad midagi on valesti. Poliitilise tegevuse võõrandumine kodanike probleemidest ja ootustest ei saa enam nii edasi minna, see muutub Eesti riigile ohtlikuks.
-Olete ise ühe Eesti suurima erakonna SDE võtmetähtsusega liige. Kas sellelt positsioonilt ei ole võimalik midagi korda saata rahva probleemidele lähenemise osas?
Kogu probleem ongi ju selles, et erakonnad moodustavad suletud süsteemi ja sellest ei saagi välja kui kodanikühiskond teatud initsiatiivi enda kätte ei võta. Ilma reaalse toimiva kodanikuühiskonna surveta on need neli erakond nagu Toompea neli torni - nagu kindlus, sinna ei pääse ligi. Ja me näeme, et seestpoolt seda kindlust keegi võtmega ei ava.
-Kas tänast 17 ühiskonnategelase pöördumist võib pidada samuti poliitika tegemiseks?
Loomulikult. See on osa poliitilisest protsessist, sest kodanikeühiskond tegeleb ju ka poliitikaga. Selles küsimus endas on võõrandumine sees. Tekkinud on kujutlus, et poliitikaga saavad tegeleda ainult riigikogu liikmed, valitsuse liikmed, need, kes on kutsutud ja ametisse seatud ja rahvas peabki neli aastat ootama võimalust hääletada ja siis kui ollakse ära hääletatud, siis ärgu nad rohkem poliitikasse sekkugu.
-President Ilves lubas täna, et kutsub esimesel võimalusel enda juurde kokku erakondade ja vabakondade esindajad, et arutada viimasel ajal välja käidud mõtteid poliitmaastiku mängureeglite parandamiseks. Kas presidendi initsiatiiv kannab vilja ja olukord muutub?
See on ju väga tore. Veelgi parem oleks see olnud siis, kui president oleks teinud seda juba varem. Iseenesest ainult see, kui president kellegagi vestleb, ei muuda olukorda. Olukorda muudab see, kui need jõud, kes on poliitikaväljal – erakonnad, vabakonnad, iga kodanik – jõuavad ühisele äratundmisele, et konkreetseid seadusi on vaja muuta.
Presidendil on seadusandliku initsiatiivi õigus ja ta oleks võib-olla varemgi saanud teha ettepanekuid nähes, mis moodi see ootus ühiskonnas kasvab. Nüüd tuleb jõud ühendada, et arutada läbi, mis on need konkreetsed muutused, mis valijaskonnale enamusele tähendaksid seda, et demokraatlik avatus on tagatud.
-Kui vaadata ajaperioodi taasiseseisvumisest tänase päevani, siis kui märgiline ja märkimisväärne on praegu erakondade töökorralduse ümber toimuv ühiskondlik debatt?
See kõik on väga positiivne. Ühiskond on küpsenud ja 20 aastaga on välja kujunenud uus situatsioon, millest on kogu aeg loetud-kirjutatud, et kodanikuühiskond peab olema tugevam aga seda ei toimunud. Aga nüüd me näeme, et kodanikuühiskond on hakanud liikuma ja see tähendabki seda, et erakonnad peavad oma situatsiooni ümber mõtestama. Kui ühiskond oli vaikiv ja üsna vähearenenud, siis võis tekkida parteidel arvamus, et nemad ongi ainsad mängijad poliitväljal.
-Milline on nö laiemate masside meelsus poliitikas toimuva kohta? Kas päevapoliitilised küsimused lähevad üldse inimestele argimurede kõrval korda?
Kogu probleem ongi ju selles, et näeme seda võõrandumist. Vaadakem kasvõi neid tulemusi, mida tutvustati eilses Andrus Saare artiklis ( „Valekaartidega mäng poliitikas", EPL 13.11.2012). Kui ikka 46 protsenti valijatest ei näe võimalust ühegi parlamendierakonna poolt hääletada ja seega ei võta üldse osa demokraatlikust protsessist, siis see on juba väga suur ohumärk.
Kodanik ei tunne, et poliitikas aetakse õigesti neid asju mis tähtsad on. Sellele see kogu harta põhisõnum ongi see, et mida tuleks edasi teha ja kuidas muuta asju nii, et inimesed tunneksid, et aetakse neid asju ja lahendatakse selliseid probleeme, mis on nende jaoks olulised.
-Kas asi on siis pigem parteides, mitte inimeste põhimõttelises leiguses päevapoliitiliste küsimuste vastu?
Küsimus on ikkagi teatud erakonnastumise väärarengus, mida oleme näinud alates ELiga ühinemisest või isegi perioodist natuke enne seda. Toimuma on hakanud võimu monopoliseerumine ja reaalse poliitilise ideede konkurentsi asendamine ülevalt alla käsuliinidega. Uued sammud näitavad järjepanu, et võim koondatakse Tallinnasse, võim koondatakse ministeeriumisse, ministeeriumid koondatakse ühe või kahe erakonna kätte, sellisena, et kõik ametnikud erakonnastatakse.
Sisuliselt luuakse midagi väga sarnast sellega, mis oli üheparteisüsteem. See tähendab, et inimesed tunnevad, et neil ei ole võimalik mõjutada seda, mis toimub ja nende käest ei küsita. Ei ole võimalik mõjutada ka valimistega.
Mingis mõttes on see nelja partei situatsioon ummikus. Näeme ju ka seda arutelu, et kas valid või mitte, tulemus on ikka sama. Siin ongi see küsimus, et kuidas seda lahti muukida ja kus see võti on. See võti pole nende 17 inimese käes, kes harta kirjutasid. Selle pöördumise iva on see, et võti tuleb koos leida.
