Ülikoolipere suurus ületab rohkem kui kümnekordselt Eesti keskmise valla suuruse. Ometi ei tule kellelegi pähe, et rektorikandidaatide valimiskampaaniat peaks korraldama palgatud meediafirma. Ülikooli õppehooneid, ühiselamuid ja Tartu linna ei risusta rektorikandidaatide plakatid ega jagata ülikoolihoonete ees kolme värvi õhupalle või pastakaid. Valimised ülikoolis on tõsine asi, sest kõik saavad aru, et see, kuidas rektor mõistab ülikooli probleeme ja milliseid lahendusi ta nendele kavatseb otsida, puudutab isiklikult ja praktiliselt iga õppijat ja iga õppejõudu.

Ülikoolid on paisatud praegu kolmekordselt keerulisse aega: muutuvad nii kõrghariduse kui ka akadeemilise teaduse rahastamise alused, samal ajal teravdab demograafiline kriis konkurentsi kõrgharidusväljal. Selles olukorras peab ülikoolirahval olema veendumus, et akadeemilise kogukonna valitud juht tajub adekvaatselt olukorda nii riigis kui ka ülikooli sees.

Rektorikandidaat peab tekitama valijates kindlustunde, et ta on piisavalt kaugelenägelik, aateline ja visa, et väliskeskkonna survest või määramatusest sõltumata tagada ülikooli kui väga keeruka, isepäise ja mitmekihilise terviku elujõud ja areng.

Demokraatia harjutuskool

On märkimisväärne, et kõik rektorikandidaadid on üksmeelel põhilises: ülikooli juhtimine peab muutuma avatumaks ja demokraatlikumaks, olulisi otsuseid tuleb teha senisest laiemat arvamuste ringi kaasa haarates. Ülikooli arengujõud peitub erinevate teaduste sünergias ja nii õppijate kui ka õpetajate avatuses uutele ideedele. Ametkondliku bürokraatia süvenemine ülikooli juhtimises, valdkondlik vastandumine ja erialane kapseldumine on arengut pidurdav.

Avalik-õiguslik ülikool ei pea ootama lahendusi riigilt, vaid neid ise otsima ja aitama riiki ja Eesti ühiskonda nii probleemide määratlemisel kui ka neile lahenduste leidmisel. Olles olemuslikult rahvusvahelise teaduse osaks, ei saa ülikool ometi unarusse jätta oma missiooni eestikeelse hariduse ja kultuuri edendajana.

Suur ühisosa rektorikandidaatide arusaamades annab ühelt poolt kindlust, et mis tahes homne valik ei kalluta ülikooli õigelt teelt. Samal ajal on ühised eesmärgid heaks taustaks, et vaagida iga kandidaadi juhikogemusi, liidriomadusi ja isiklikke väärtusi, mida nad eri auditooriumide ristküsitluste tulest läbi käies on ka ausalt välja näidanud.

Jürgen Habermas on kirjutanud, et ülikoolid on kogu ühiskonna jaoks demokraatia harjutuskooliks, sest ülikoolides käib võistlus mitte äriedu ja omakasu, vaid üldise hüve ja tõe parema teenimise nimel. Vabad akadeemilised kodanikud on ju ühtlasi osa vabast isamaalisest kodanikkonnast, kes otsib väljapääsu Eesti poliitikat halvanud häbiväärsest eetilisest kriisist.

Valimised ülikoolis näitavad võimalust, kuidas vaba rahvas peaks endale leidma juhte, kes on parimad võrdsete seas. Valimised tuleb muuta üle mõistuse kallist nänni- ja klipimängust rahva esindamisele pretendeerivate isikute vaadete, motiivide ja võimete tõsiseks kriitiliseks kaalumiseks. Valimistulemust peab määrama ideede, mitte raha väärtus. Rahva valitud esindajad tuleb tuua välja võimukoridoride hämarusest ja teha isiklikult vastutavaks langetatud otsuste kvaliteedi eest. Poliitikud peavad hakkama mõistma, et nende kalleim vara on rahva usaldus.

*primus inter pares – esimene võrdsete seas (ld)



REKTORIVALIMISED

Täna kell 12 valib 347-liikmeline valimiskogu Tartu ülikoolile järgmise rektori.

Kandideerivad TÜ rakendusgeoloogia professor Volli Kalm, TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi direktor, rakubioloogia professor Toivo Maimets ja TÜ biomeditsiinitehnoloogia professor, akadeemik Mart Ustav.

Volli Kalm: „Tartu ülikool peab olema inimeste suhtes valivam.”
Mart Ustav: „Tartu ülikool peaks muutuma tegelikult regiooni katvaks Euroopa ülikooliks.”

Toivo Maimets: „Tartu ülikool on Eesti ülikool. Kõikidel on kohustus oma eriala eesti keelt elus ja alles hoida.”



Varem samal teemal: „Volli Kalm, Toivo Maimets, Mart Ustav. Kes saab Tartu ülikooli rektoriks?” 10.5