Ent presidendi kõnest jäi kõrvu pinisema murenoot. Kas suudame väga kallist väikese keele põhist haridust, teadust, kultuuri vajalikul määral hoida ja arendada, kui kultuurielu senine paljuski projektipõhine Euroopa fondidest rahastamine enam nii heldena ei toimi? Majanduskriisi kogemus näitas, kui kergesti liigub kärpekirves kultuurivalla suunas. Kultuurirahvast on pidevalt piitsutatud juttudega kokkuhoiust ja vajadusest ka kultuuriinstitutsioone rahateenimise huvides tõhusamalt rakendada.

Selline vaateviis tekitab tõsist hirmu eestikeelse kultuuri, sealhulgas eriti eestikeelse raamatu tuleviku pärast. Eestikeelsete raamatute loojad, väljaandjad ja levitajad ei saa loota ainult turu nähtamatule käele, vaid sõltuvad sellest, kuidas riik väärtustab nende panust ja hoiab alal institutsioone, mis eesti raamatu lugejatele kättesaadavaks teevad. Seetõttu kõlasid äärmiselt muret tekitavalt kultuuriministri hiljuti Postimehele antud intervjuus esitatud mõtted, et Eesti riik ei peaks tulevikus enam eesti raamatu trükkimist ja trükitud raamatute raamatukogu vahendusel lugejateni jõudmist toetama. Ministri arvamustest jäi kõlama, nagu oleks käsikirja raamatuks saamine üksnes kirjaniku ja kirjastaja erahuvi. Riik toetavat tulevikus ainult käsikirjade elektroonilist paljundamist ja levitamist.

Tehnitsistlik utoopia

Selle tehnitsistliku utoopia üle võiks ju lihtsalt muiata, osutades varasemate samalaadsete ennustuste paikapidamatusele – nagu film ei söönud välja teatrit, televisioon filmi, sotsiaalmeedia ajakirjandust, ei söö ka käsikirjade levitamine PDF- või muude failidena välja raamatukunsti, vaid muudab selle ainult väärtuslikumaks, luues selgema vahe ühelt poolt raamatu kui oma lõpetatuses keskendunud ja mõttesügavust nautima kutsuva originaalteose ja teiselt poolt ilma alguse, lõpu ja keskendumist eeldava sõnumita teabevoo vahele. Kuid mure muutub tõsiseks, sest koos riikliku raamaturaha äravõtmise ähvardusega on ka rahvaraamatukogude pea kohale riputatud tsentraliseerimise reformikirves, samalaadselt juba pikemat aega hauduva kohalike muuseumide reformi ja naaberministeeriumis hoogu saanud maakoolide reformiga.

Jah, kõik see on arusaadavalt seotud „objektiivsete” põhjustega: maakohtades ja väikelinnades on inimesi vähemaks jäänud, seal hariduse ja kultuuri elus hoidmine läheb „ebamõistlikult kalliks”; inimesed kasutavad üha enam internetiteenuseid.

Milleks neile siis veel kohalik apteek, postkontor, kool, raamatukogu, mida riigil on kallis ülal pidada ja mida kohalik rahvast tühjaks jooksev vald küll tahaks, kuid ei suuda oma napist eelarvest elus hoida? Hoopis odavam ja tõhusam näib keskselt projekteeritud elektrooniline teenus, mida täiendab aeg-ajalt kohale sõitev panga-, posti-, raamatukogu-, apteegibuss.

Miks peaksid inimesed tahtma käia kohalikus raamatukogus, kui teha kõik ilmuvad raamatud internetis kättesaadavaks? Ja kes ei taha raamatut lugeda ekraanilt, mingu poodi ja ostku see endale.

Sellise suhtumise sisu on vastuses küsimusele: mis on raamatukogu? Kellele on teda vaja? Kas raamatukogu on pelk vahendaja, tekstide laenutuspunkt? On ta minetanud oma tähtsuse raamatukultuuri keskse institutsioonina ja muutunud turuliberaalide suus halvustavalt kõlavaks sotsiaalasutuseks, peavarju ja suhtlusvõimalust pakkuvaks köetud ja valgustatud ruumiks?

Uuringud ütlevad, et raamatukogud on Eestis jäänud olulisimaks lugemiskultuuri edasikandjaks. Pea pooled eestlased saavad oma lugemismaterjali raamatukogust. Seejuures on 83% raamatukogusid kasutavaid vastajaid nimetanud just kohalikku linna või valla raamatukogu, 29% ka kooli või asutuse raamatukogu ja 12% mõnd spetsialiseeritud raamatukogu.

Regulaarseid raamatukogu külastajaid on naiste seas kolm korda rohkem kui meeste seas. Ka on meeste seas keskmiselt veerand neid, kes pole aasta jooksul raamatut avanud, samal ajal kui naiste hulgas on neid ainult kümnendik.

Koduse raamatukogu täiendamine on raamatute kalli hinna tõttu muutunud paljudele kättesaamatuks. Regulaarseid raamatuostjaid on küsitletud 15–74-aastaste eestlaste seas ainult 6–7%. Nooremate kui 20-aastaste seas oli neid kõigest 2% ja üle 74-aastaste seas ei leidunud peaaegu üldse. Samal ajal on raamatukogu kasutajate osakaal just noorte seas väga suur (61%) ja ulatub kogu elanikkonna seas keskmiselt pooleni, püsides samasugune ka kõige vanemas earühmas.

Mehed loevad vähem

Lugemine nõuab aega. Seega pole üllatav, et pensionieas inimestest on ligi kolmandik lugenud aastas üle kümne raamatu. Alla 20-aastased noored ja üle 55-aastased pensionieelikud loevad sama palju, esimesed eeskätt kohustuslikku, teised meelepärast kirjandust. Kõige väiksema lugemusega on 20–29-aastased, kelles veerand ei ole aasta jooksul avanud ühtki raamatut (hoolimata sellest, et sellesse rühma kuuluvad ka üliõpilased!). Selles vähese lugemishuviga earühmas on samal ajal kõige rohkem e-raamatu kasutajaid.

Seega ei ole põhiline erinevus isegi niivõrd vanuseline, kuivõrd sooline: mehed on väiksemad lugejad ja passiivsemad raamatukogu külastajad. Soolised erinevused ilmnevad ka vastustes küsimusele, milliselt riiulist leiaks oma huvidele enim vastava raamatu.

Ehkki mõlemast soost aktiivsemad lugejad on oma eelistustelt üsna sarnased, eelistades erialast kirjandust, ajaloolisi ja eluloolisi romaane ja teatmeteoseid ning ilukirjandusest põnevikke, on naiste ja meeste lugemislaud siiski väga erinev. Ühelt poolt peegeldub selles erinevuses Eestile omane küllat konservatiivne arusaamine naise ja mehe rollist, teisalt aga erinev ootus raamatule kui meediumile. Mehed otsivad raamatust asjalikku teavet ja silmaringi laiendamist, naised lugemiselamust ja elukogemust. Nõudlikuma vormiga ilukirjandusest huvituvaid naisi on kaks-kolm korda rohkem kui mehi: nii kaasaegne kui ka klassikaline keerukam ilukirjandus kipub kuuluma valdavalt naiste lugemislauale. Mehi huvitab rohkem tehnika, sport, lähiajalugu ja poliitika. Naised lähenevad ajaloole pigem läbi isikliku läbielamise, lugedes meestest rohkem mälestusi ja elulugusid.

Raamatukogu roll on muutumas: see ei ole lihtsalt lugeja soove rahuldav raamatute laenutuspunkt, vaid peab arvestama, et raamatust võõrdunud inimeste hulk kasvab, et paljud noored ei omanda koolis raamatute lugemise harjumust ega ka oskust keerukamat teksti mõista või ilukirjandust kui kunstiteost nautida. Näitas ju ka rahvusvaheline haridusuuring PISA, et eesti noored on küll aktiivsed interneti kasutajad, kuid lugemisnauding on paljudele tundmatu.

Pedagoogiline roll

See viitab vajadusele raamatukogu senisest aktiivsema pedagoogilise rolli järele, et muuta lugemine atraktiivseks nii noortele üldiselt kui ka noortele meestele eriti. Kuna kool üksi selle ülesandega toime ei tule, suureneb raamatukogu tähtsus nii kooli partnerina kui ka pärast kooli lõpetamist ühe kättesaadavama enesetäiendamise võimalusena. Selleks et kujundada nõudlikuma maitsega ja arenenud mõtlemisvõimega lugejat, ei piisa ainult raamatute kättesaadavusest, vaid raamatukogud muutuvad järjest enam kohaks, kus arutletakse raamatute üle, arendatakse kriitikameelt ja jagatakse lugemiselamusi.

Tahtes olla aktiivsed raamatukultuuri edendajad, otsivad rahvaraamatukogud uusi võimalusi lugejate aktiveerimiseks, lugemise väärtustamiseks ja lugejaid nende huvidele vastavaid raamatuid leidma abistamiseks, kasutades selleks ka interneti ja ristmeedia võimalusi. Raamatukoguhoidja on pigem pedagoog kui lihtsalt teenindaja. Tegeldes agaralt eestikeelse väärtkirjanduse tutvustamise ja levitamisega, on raamatukogu esmane roll toetada ja muuta harjumuseks lugemist, süvendada kontakti inimese ja raamatu vahel, tekitada motivatsiooni raamatut kätte võtta ja lugeda, anda võimalus raamatutest tekkinud muljeid ja mõtteid jagada. Ka e-lugeri järele haaravad rohkem need, kelle lugemishuvi on juba suurem, mitte need, keda lugemine kui tegevus ei köida.

Raamatu osa on olnud tihendada inimkogemust, seda laagerdada ja edasi kanda. Maailmas, mis üha rohkem killustub ja tõttab uute virvatulukeste järele, on raamatukogu üks väheseid keskkondi, mis toetab süvenemist, mõttele keskendumist, mittemateriaalsete väärtuste poole pürgimist. Rahvaraamatukogud moodustavad elava võrgustiku, mille kaudu eestikeelsetes raamatutes talletatud vaimne energia jõuab sadade tuhandete inimesteni. See võrgustik köidab eesti rahva kokku, aitab püsida ühises kultuuriruumis ja kogeda eestikeelses raamatuvaramus talletatud väärtusi. Kultuuripoliitika, mis on suunatud eesti keele ja kultuuriruumi kestlikkuse kindlustamisele, peaks rahvaraamatukogude ajalooliselt kujunenud võrgustikku hoidma ja nende toimimist kaitsma, mitte aga lugemiskultuuri juureniite reformimistuhinas hoolimatult katki rebima.

Marju Lauristin
Tartu ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni professor