Henn Põlluaas ja Mart Helme Foto: Rauno Volmar

Venemaad arutult provotseerides ja Eesti järjekindlat välispoliitikat lõhkudes on mitmed praeguse valitsuskoalitsiooni tipud (Põlluaas, Seeder, ka Reinsalu oma veiderdamisega) muutnud meie ja meie liitlaste (Venemaalt Petserit tagasinõudvad tegelased näivad unustavat, et Eesti on NATO liikmesriik) julgeoleku asjatult ohustatavaks.

Meie luureametid võiksid edasistes raportites Vene ohust rääkides pöörata tähelepanu ka sellele, mida meie ise selle ohu vältimiseks teha saaksime. Poliitikute käitumine on ju osa heidutusest või siis selle murendamisest.

Põlluaas sõimab Reformierakonda, kuid unustab, et 2012. aastal vedasid piirikõnelusi kõik neli parlamendis esindatud erakonda ja toona pigem eesotsas IRLiga. Isamaa esimees Seeder on ilmselt unustanud, et 2013. aasta kevadest kehtib Isamaa volikogu otsus (häältega 59:3) toetada just praeguses sõnastuses piirilepingute sõlmimist Venemaaga.

Jüri Luik, öelge midagi

Ma loodan, et piirilepingute saamisloos nii palju ära teinud kaitseminister Jüri Luik ei jää vaikivaks pealtvaatajaks ja ütleb oma kaaluka sõna. Praegu on aga valitsus nagu laadaplats, kus üksteist üle karjutakse või rumalukesi trikitatakse.

Põlluaas vääriks aga väliskomisjoni 13. jaanuari 2020 ühisarvamuse (Riigikogu esimees ei saa rääkida Venemaale territoriaalsete nõudmiste esitamisest, sest sellist volitust pole Riigikogu talle andnud) peale vilistamise eest Riigikogu esimehe ametis umbusaldamist. Koalitsioon saab märtsis teha ettepaneku Henn Põlluaas kellegi teise vastu välja vahetada. Oleks aeg.