Foto: Fotor

Lp. Ahto Lobjakas,

16. septembri raadiosaates „Olukorrast riigis“ väitsite, et nõukogude ajal töötas Mart Helme „marksistliku kirjastuse ideoloogiasekretärina“. Sellega viitasite, nagu oleksin ma sel perioodil kuulunud komparteisse ja koguni selle nomenklatuuri. Pole midagi tõest kaugemat. Ma ei pööraks Teie valet ja laimu sisaldavatele väidetele mingit tähelepanu, kui poleks märganud, et sarnaseid väiteid püüavad valimiseelses olukorras minu mustamiseks kasutada teisedki oponendid.
Mis on siis tõde?

Esiteks. Ma pole kunagi olnud Nõukogude Liidu kommunistliku partei liige, ammugi mitte mingi „ideoloogiasekretär“. Tehke endale asjad selgeks, enne kui lahmima hakkate. Ideoloogiasekretär töötas Eesti NSV-s siinse kompartei keskkomitees ja oli tollases hierarhias ametikoht, mille saamiseks taotleti kooskõlastust Moskvast, kui ideoloogiasekretäri koguni sealt Eestisse ei määratud. Minul parteisse mitte kuulunud isikuna polnud taolise kõrge mängu juures mingit rolli.

Teiseks. Ma ei töötanud ülikoolist suunatuna poolteist aastat mitte „marksistlikus kirjastuses“, vaid kirjastuses Eesti Raamat, mis andis välja kirjandust seinast seina. Ajaloolasena suunati mind toimetusse, mis ajastu vaimu kohaselt kandis nime Marksismi-leninismi kirjanduse toimetus, kuid mis valdavalt andis välja ajaloo- ja ühiskonnateaduslikke teoseid. Tavalise toimetajana ei teinud ma seal mitte mingisugust „ideoloogiasekretäri“ tööd. Toimetuses töötamise perioodil tehti mulle ka ettepanek astuda komparteisse, millest aga keeldusin. Selle järel lahkusin kirjastusest omal soovil juba enne suunamisaja lõppu. Teha sellest lühikesest episoodist minu elus kogu minu elu ja maailmavaadet katvaid üldistusi on kas rumal või – mis on tõenäolisem – pahatahtlik ja selle loogiliseks jätkuks oleks kõiki inimesi, kes nõukogude perioodil näiteks V.I. Lenini nimelist Kultuuri- ja Spordipaleed (nii nimetati tänast linnahalli) pidada padukommunistideks. Soovitan ikka mõistusele tulla!

Kolmandaks. Olen kogu oma elu olnud antikommunist ja olen seda ka praegu – sedakorda küll (ka Teie poolt) meile peale surutava neomarksistliku ideoloogia suhtes.

Neljandaks. Kui Te nüüd veel püssirohtu otsite oma väite edasiseks tõestamiseks, siis võtate tõenäoliselt teemaks asjaolu, et ligemale kümme aastat töötasin ma lasteajakirjas Pioneer. Hoiatan taas umbropsu lahmimise eest. Minu valdkond ajakirjas oli kirjandus. See väljendus ka ametinimetuses – kirjandusosakonna vanemtoimetaja. Püüdsin - ja ma arvan, et edukalt – sisustada ajakirja nii kõrgetasemelise kirjandusega kui võimalik. Kui keegi püüab väita, et ka kirjanduse abil võib kommunistlikku ajupesu teha, siis juhin tähelepanu sellele, et minu püsiautoriteks polnud mitte Marx ja Engels, vaid niisugused Eesti lastekirjanduse klassikud nagu Jaan Rannap, Olivia Saar, Leelo Tungal, Ira Lember, Heljo Mänd ja Ott Arder – kui mainida vaid mõningaid. Olime kõik koos üksmeelselt väljas eesti rahvuskultuuri edendamise eest ja saime keskkomitee ideoloogiaosakonna politrukkidelt selle eest sageli ka korralikult pähe. Ideoloogiasekretäri töö missugune!

Lp. Ahto Lobjakas! Enne kui järjekordselt silte kleepima asute, oleks viisakas ennast tegelike asjaoludega kurssi viia. Sama moodi räuskamist jätkates teete ennast lihtsalt lolliks.