Kogu Eesti ühiskond teab ka, et õigusemõistmine on suuremale osale kodanikest lihtsalt kättesaamatu, kuna lõputult venivad protsessid käivad inimestele rahaliselt üle jõu. Me oleme viimase aasta jooksul mitmel korral näinud, kuidas kohtud seadusloome (või vähemalt selle voluntaristliku tõlgendamise) enda kätte võtavad. Kaks sellekohast näidet on loomulikult seotud „euroopalike väärtuste” juurutamisega kooseluseaduse läbi surumise kontekstis.

Kõik see kokku ongi põhjuseks, miks me väidame, et Eesti pole enam õigusriik, vaid mingit sorti juhitud demokraatia, kus justnagu sõltumatu ja iseseisev kohtuvõim tegelikult toimetab valitsevaks kuulutatud ideoloogia raames ja vilistab võimude lahususe põhimõttele, et seda ideoloogiat ühiskondlikust vastuseisust hoolimata läbi suruda.

Niisiis – mitte EKRE ei ründa kohtuid ja võimude lahususe põhimõtet, vaid need on just kohtud, kes võimude lahususe printsiipi jalge alla tallates tungivad seadusandja ehk parlamendi töömaale ning pühivad ühtlasi jalgu ka ühiskonna õiglustundel.

Selles kontekstis peaks iga õigusriigist ja demokraatiast lugu pidava kodaniku ihukarvad õudusest püsti tõusma, kui ta kooseluseaduse kehtivaks kuulutamise puhul põhjendusena kuuleb, et seadusandja on oma töö rakendusaktide vastu võtmata jätmisega tegemata jätnud, mistõttu kohtud peavad parlamendi eest selle ära tegema. Vabandust: kas elame Hitleri Saksamaal? Või Stalini Nõukogude Liidus? Kes siis tegelikult ründab võimude lahusust?

Aga: ükski puu ei kasva taevani. Ei kasva ka vassimise ja ebaõigluse puu. Me andsime oma kongressil kõigi ausast kohtumõistmisest ilma jäänud või ausas kohtumõistmises pettunud inimeste nimel tormihoiatuse. Tasub meeles pidada, et teadvalt valeotsuste langetamise eest on ka kohtunikele ette nähtud karistused. Just selle pärast asume me võimule saades justiitsreformi läbi viima.

Me tõepoolest tahame, et sõltumatud kohtud kaitseksid ka EKRE-t. Praegu me selles kindlad olla ei saa.