Foto: Madis Veltman

Kui pooled vaidlevad liiklusõnnetuse asjaolude üle, kutsutakse praegu kohale politsei. Sama tehakse siis, kui keegi on õnnetuses viga või surma saanud. Juba paar aastat on politsei mänginud mõttega, et kui liiklusõnnetuses ei ole isikukahju, ei peaks politsei kohale minema. Kindlustusandjad tegelegu asjaga ise – tegemist olla tsiviilvaidlusega, mida nemad ei peaks lahendama. Võtku kindlustusandjad tööle vastavad inimesed, koolitagu neid ja tegelegu plekimõlkimistega ise. Paistab loogiline, sest politseis vabaneb justkui ressurss, mida nad võiksid kasutada „olulisemate” ülesannete lahendamiseks. Esmapilgul tundub see ettepanek isegi mõistlik, kuid süüvides ilmneb, et saadav kasu ei kaalu üles tekkivat kahju.

Kulu ei vähene

Alustagem majanduslikust poolest: funktsiooni erastruktuuri tõstmine ei vähenda ühiskonna kulu. See kulu tekib mujal juurde ja tarbijad peavad selle ikka kinni maksma, sest kindlustusandjad suurendavad ju kulude katmiseks kindlustusmakseid. Kuna kindlustuspolitsei peaks hõlmama kogu Eestit, oleks sellist võrgustikku luua ja ülal pidada väga kulukas. Kuna kaoks politsei mastaabiefekt ja tekiks kaks paralleelstruktuuri, ühiskonna kulu hoopis suureneks. Ühtlasi peaksid mõlemad struktuurid tegevust koordineerima, et see oleks ka liiklejatele üheselt arusaadav. On ilmne, et see ei ole lihtne ega muudaks liikleja jaoks midagi paremaks.

On põhjust eeldada, et tekitatav erastruktuur ei võtaks tööle inimesi tänavalt ega hakkaks neid koolitama, vaid palkaks pigem head politseitöötajad, sest neil on vajalikud kogemused. Ilmselt suudetaks pakkuda ka paremaid ja vähem stressi tekitavaid töötingimusi. Tagajärg on paraku see, et lõhutaks riigi monopolina eksisteeriv kompetentsikeskus.

« Avalehele 43 Kommentaari