Sellest, et nood naised vajasid just günekoloogi abi, võib igaüks ise järeldada, mis laadi olid nende vigastused. Igaüks võib ise oletada ka seda, kui palju rohkem elab meie ümber naisi, kellel on teistsugused vigastused, nähtavad või nähtamatud. Ning sedagi võime päris kindlalt väita, et rohkem on naisi, kes ei julge oma kannatustest isegi iitsatada. Mis siin politseisse pöördumisest rääkida, kui isegi arsti juures püütakse ilmselget vägivalda maha salata – haigemaja ees ootab ähvardav mees...

Uurin abikaasalt, kas tema valve ajal aborte ka tehti. Ei, mitte ainsatki. Hakkan endamisi arvutama, väikestest arvudest suuri tuletama ja kohkun oma järeldusest: Eestis tuleb mitmekümne naisepeksmise juhu kohta üks abort, kusjuures mitte harva tuleb rasedus katkestada eelnenud vägivalla tõttu.

Aga rusikateema vastu näikse avalikkus olevat immuunne, see erutab üksnes pehmosid. On juba kirjutatud ja räägitud, aitab küll. Tõsimees seab tähtsamaid sihte, milleks on...võitlus abortide vastu. Käsikäes traditsiooniliste pereväärtuste kaitsmisega. Ent mida me õigupoolest kaitseme? Patriarhaalseid alluvussuhteid? Võrdõiguslikkuse maskuliinset mudelit, mis ei jäta naistele õigust omada omaenda nägu, südant ja ihu, vaid aktsepteerib neid üksnes sellistena, millistena tahavad neid näha tõsimehed?

Avalehele
225 Kommentaari
Loe veel: