Kaitseväe kaotused

Säärane kaitseminister Mart Laari mainet kahjustav intsident on seda kahetsusväärsem, et tegelikult on ta ju esmase iseseisva kaitsevõime pooldaja. Selliseid mehi ja naisi ei ole meie poliitikute seas kaugeltki nii palju, nagu olla võiks. Tõenäoliselt suudab ta oma ametiajal teha sõjalise riigikaitse heaks üht-teist kasulikku, näiteks hankida tankid ja miinid ning tugevdada kaitseliitu. Ka ei tee ta ilmselt põhimõttelisi ametialaseid rumalusi: ei vähenda sõjaaja kaitseväge, ei likvideeri kaitseväe peastaapi ega hangi helikoptereid. Tal tuleb seista silmitsi uue karmi reaalsusega – rahvusvahelised eraturvafirmad meelitavad paremat palka pakkudes kaitseväest üle kogenud asjatundjaid. Kui eelmisel kümnendil lahkus riigiteenistusest valdavalt kaadriohvitsere ja -allohvitsere, kellel on omandatud mõni tsiviilelus kasulik eriala, näiteks logistikuid ja sideväelasi, siis nüüd on jõudnud järjekord meeste kätte, keda on õpetatud eelkõige võitlema.
Kaitseministri mahavõtmine või enneaegne ametist lahkumine on Eestis lõppenud tavaliselt sellega, et uus ja hullem on asemele tulnud. Seda on eriti kohane meelde tuletada nüüd, mil kaitseväe juhatajast on tehtud kaitseministri otsene alluv. Meie lõunanaabrid Läti ja Leedu rakendasid säärase ministrikeskse juhtimismudeli eelmise kümnendi algul ning tagajärgi – väikesearvulisi oma riigi kaitseks võimetuid palgaarmeesid ja umbes 1%-lisi kaitsekulutusi SKT-st – polnud vaja kaua oodata. Mõlema riigi kaitseväed on nii tsiviilkontrollitud, et keegi ei julge enam iitsatadagi. Ka Eesti sõjalise riigikaitse juhtimine ripub alates sellest aastast väga peenikese niidi otsas, mis võib iga hetk katkeda.

Kes on Eesti vaenlane?

Kahtlemata on Mart Laari väljend väga kaugel poliitikutele tihti omasest poliitilisest betoonist, ümmargusest mittemidagiütlevast ümbernurgajutust, kuid ka ehedusega ei maksaks liiale minna. „Isikute suhtes, kes tõstavad relva Eesti riiklike institutsioonide või ametiisikute vastu, võidakse ka edaspidi kasutada muude võimaluste ammendumisel surmavat jõudu,” oleks kaitseministri ütluse poliitkorrektne versioon. Kui palju on selles ehedat sisu ja kui palju poliitilist betooni, jäägu iga lugeja otsustada.
Tänavu saab täis kümme aastat NATO sõjalise operatsiooni algusest Afganistanis. Nüüdseks on liitlasväed olnud seal kauem kui Nõukogude armee 1980. aastatel. Kaitsevägi ja sõjas osalevad kaitseväelased on ära teeninud, et meie ühiskond ja eriti juhtivad poliitikud suhtuksid väga tõsiselt tapmist, vaenlasi ja relvade kasutamist puudutavatesse küsimustesse. Alles see oli, kui Kevadtormi õppuste ajal sihtis president Toomas Hendrik Ilves naljatamisi telekaamerate ees oma kaaslast. Olen näinud vaeva õpetamaks oma kuueaastasele pojale, et relva ei tohi suunata inimeste poole.
Kas see, et Karen Drambjan või Ago Ursel Waaks on kasutanud relva kaitsepolitsei ametnike vastu ning nende käe läbi ka surma leidnud, muudab nad automaatselt Eesti riigi vaenlasteks? Karta on, et Eesti potentsiaalsed vaenlased on mujal ning hoopis tugevamad, et neid oleks võimalik niisama lihtsalt maha lasta.
Vabadus tähendab ka vastutust. Ka sõnavabadusega peaks see vähemalt teoreetiliselt nii olema. Eheda sisuga reljeefseid väljendeid on võimalik kasutada ka nii, et need ei välju tsiviliseeritud ühiskonnas aktsepteeritud eetikanormide piirest.
Apse võib ette tulla igaühel. Keegi ei ole nii raudse enesevalitsusega, et suudaks iga oma sõna tagamõtet kontrollida. Kaitseministri väljendi probleemiks ja õppetunniks ei ole mitte selle väljaimbumine suletud meililistilt, vaid eetiline kontekst. Nende hulk, kes on pidanud tapma kaasinimesi oma ametikohuste tõttu, on meie ühiskonnas viimastel aastatel paraku jõudsalt kasvanud.