Jääkarud loomaias Foto: Ilmar Saabas

Pensionireform kerkis päevakorda juba 1994. aastal ja kulmineerus kogumispensionide seaduse vastuvõtmisega riigikogus 2001. aasta septembris. See oli Mart Laari teise valitsuse aeg ning kuigi pensionireformi tõukasid tagant Eiki Nestor sotsidest ja Siim Kallas Reformierakonnast, toetas Isamaa oma koalitsioonipartnerite pingutusi. Ka tookord vaieldi pikalt, kas kogumispension peaks olema kohustuslik või mitte ja lõpuks lepiti valitsuskoalitsioonis kokku, et II sambasse raha kogumine on noorematele kohustuslik. Lauri Leppik, kes tol ajal töötas sotsiaaliministeeriumi nõunikuna, oli enda väitel samuti pigem vabatahtliku kogumispensioni poolt. Tuleb välja, et oleme Isamaa kriitikuga mõttekaaslased.

Leppik kirjeldab poliitika lähiajalugu korrektselt aga teeb sellest täiesti väära järelduse, justkui Isamaa sooviks oma praeguse pensioniplaaniga põgeneda vastutuse eest. Kuidas siis nõnda, hr Leppik?! Olukord on ju vastupidine.

Me julgeme tunnistada tollase valitsuse ekslikust ja tahame selle vea parandada. Erinevalt II pensionsamba ühest autorist Eiki Nestorist julgeb Isamaa öelda, et see pensionikorraldus on kasulik ainult pankadele ja mitte tulevastele pensionäridele ning ei tohiks samal moel jätkuda. Seejuures ei kaldu me äärmustesse nõudmaks II pensionisamba likvideerimist, vaid teeme ettepaneku muuta kogumispension vabatahtlikuks. Et inimesed saaksid hääletada jalgadega.

Samateemalise küsitluse tulemused viitavad, et enamus inimestest jätkaks tegelikult kogumispensioniga senisel moel ja vaid väiksem osa tänastest maksjatest investeeriks oma säästud mujale või võtaks raha välja. Täna on II pensionisamba „rahakotis" üle 726 000 Eesti inimese säästud kogusummas üle 4 miljardi euro. See teeb keskmiselt 5500 eurot iga pensionifondi omaniku kohta. See on inimeste raha, mida täna kontrollivad pangad. Isamaa peab seda ebaõiglaseks ja leiab, et inimesed peavad saama ise otsustada, mis oma säästudega peale hakata.

Põhjuseks nigel tootlus

Kui Eesti pensionifondid suudaksid pakkuda korralikku ja stabiilselt tootlikkust, meil täna seda teemat laual poleks. Paraku see nõnda pole. Indrek Neivelt on välja arvutanud, et Eesti pensionifondide tootlikkus on seni ca 2 korda kehvem kui Põhjamaade fondide oma. Kristjan Järvan on välja arvutanud, et ka tulevikus saaksime me suuremat pensioni, kui II samba sulatuskatlasse suunatud raha paigutada hoopis I sambasse. Professor Raul Eamets on mitmetes artiklites veenvalt kirjeldanud II pensionisamba perspektiivitust. Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder on II sammast kui inimestele kahjulikku sundi kritiseerinud aastaid.

Professor Eamets kasutas ühes oma artiklis ilmekat kujundit, et pangandussektor käitub II pensionisamba küsimuses nagu karu kohanud saakloom- teeskleb surnut, et kiskja ta rahule jätaks. Mõnda aega see tõesti nõnda oli, kuid nüüd on olukord muutunud. „Saakloom" on ellu ärganud ja ründab „karu" kõigi käepäraste vahenditega. Kogumispensioni kriitikud ei oskavat arvutada, olevat hoolimatud meie tuleviku suhtes, vastutustundetud ja omakasu peale väljas. Kõige madalamalt lendab sots Eiki Nestor, kes peab II pensionisamba kriitikuid sisuliselt „lamemaalasteks".

Nüüd väidab Lauri Leppik, et „Isamaa on teinud maailmavaatelise pöördsalto, et põgeneda vastutuse eest". Mis iganes liigutus see poliitiline pöördsalto ka ei oleks, Isamaa võtab vastutuse ja ütleb 18-aastase tulemuse pinnal otse välja, et tänane kogumispensioni korraldus töötab ainult pankade huvides ja seda tuleb muuta. Seda ignoreerivad poliitikud on pigem need, kes käituvad vastutustundetult.