Märt Meesak: valitsuse Happy Hour poliitika alkoholiga
Lisaks ei paista olema tahtmist ka selle muudatusega vastutuse võtmist ning süüd nähakse olevat teistel koalitsioonist. Arusaadav, tänane valitsus ei ole endiselt teadlik kuhu liikuda ja koalitsioon on koos pigem sunniviisiliselt ja võimu pärast.
Tänane käitumine on vastuoluline mitmes mõistes. Kui valitsus avalikustas kevadel maksumuudatused, siis järgmise 2016. aasta algusest on planeeritud tõsta alkoholiaktsiise viisteist protsenti. Järgnevatel aastatel veelgi. Ka on planeeritud katta eelarve augud just alkoholiaktsiisist laekuvate summadega. Juba järgmisel 2016. aastal on valitsus planeerinud 8,8% suuremat alkoholiaktsiisi laekumist kui sellel aastal. Summas kakskümend miljonit eurot.
Segaseks jääb valitsuse kahepalgeline poliitika. Ühest küljest tõstetakse aktsiise ja loodetakse sellega riigieelarvesse rohkem raha. Teiselt poolt aga tahetakse alkoholi kättesaadavust piirata, mis viiks kindlasti piirangute õnnestumisel alkoholi tarbimise langusesse. Sellega seoses aga ka aktsiiside laekumise vähenemise riigieelarvesse. Kuidagi vastuoluline on selline poliitika, kus raha eelarvesse oodatake rohkem, kuid teise eelnõuga tahetakse müügimahtusid vähendada.
Matemaatiliselt selline lähenemine kuidagi ei klapi ja näib pigem rapsimise kui pikaajalise strateegilise plaanina. Alkoholist on valitsuse silmis tehtud „lüpsilehm" mida saab igal ajal ning iga probleemi lahendusena kasutada. Alkoholitootjad ja vahendajad on valitsuse silmis halvemad ettevõtjad kui teised sektorid ning suplevad hiigelkasumites rahva tervise arvelt. Neilt saab nii lisaraha eelarvesse kui ka müügipunktide kokkutõmbamise ja lisakohustustega rahva tervise korda.
Tegelikult kui valitsus oleks tahtnud ja vaevaks võtnud kogu probleemi süveneda, näeksid nad suuremat pilti. Suuremate alkoholitootjate kasumid on marginaali arvestades üpris kesised. Enamus kasumlikust müügitulust tuleb pigem ekspordist. Lisaks on alkoholitootjate toodang Eesti ekspordis märkimisväärse osakaaluga. See tähendab, et antud ettevõtlusvorm on pigem kasumlik riigist välja kui sisse. Tänuväärne on aga eksport igaljuhul, kuna see ongi majanduse kasvulava. Seega pidada akoholitootmist kui üht majandusharu riigile ainult kahjumlikuks on üpris ühehõlbaline lähenemine ettevõtlusele tervikuna.
Lisaks on tugevalt seotud alkoholi tarbimisega müügikohad. Mitte ainult kauplused, vaid ka toitlustusettevõtted. Need on omakorda seotud aga väga tihedalt turistidega. Seda eriti Tallinna vanalinnas ning turismipiirkonnas Pärnus. Turist jätab toitlustusettevõtete kaudu Eestisse igal aastal väga märkimisväärse lisaraha. Sellega antakse tööd nii otseselt kui kaudselt alkoholiga seotud ettevõtlusvaldkondades meie enda inimestele. Täna on toitususettevõtetes makstav töötasu üks Eesti madalamaid ning antud valdkonnale lisapiirangute seadmine olukorda kuidagi ei paranda.
Mis tulemuse peaks andma nn Happy Hour piiramine baarides jääb rohkem kui segaseks. Inimene kes läheb alkoholi müüvasse baari teeb seda teadlikult. Sooduskampaania on üks turunduse osa. Seda, et riik hakkab keelama ühel ettevõtlusvaldkonnal kasutada mingit turundusosa olemasolevale kliendile, tundub pigem asjatundmatu lähenemise, kui reaalse plaanina.
Maapiirkondades on terve rida väikepoode, mis kahjuks eksisteerivad suuremal osal tänu seal müüdavale alkoholile. Tänu sellele on nii mõneski kohas kus ainult toidukaupade pakkumisega pood ära ei majandaks siiski ka leib ja sai kohalikele kättesaadav. Kindlasti ei saa olla alkoholi müük õigustuseks, kuid kõikide muudatuste tegemise ja piirangutega peaks valitsuse tasandil selgelt ja arusaadavalt rääkima ning nende tagajärjed läbi analüüsima.
Eelnõu teise osa plaan on saavutada müügikohtade vähenemine. Olukord on võrreldes Soomega meil aga pehmelt öeldes huvitav. Kui Soomes on alkoholi kättesaadavus meiega võrreldes pea mitukümmend korda elaniku kohta väiksem, siis absoluutalkoholi tarbimine samas suurusjärgus meiega. Seega lihtsustatult öeldes ei ole probleemiks kättesaadavus, ehk valitsus tegeleb mitte algse probleemi vaid kõrvalteema ja pigem tagajärjega.
Lahendusena nähakse kauplustes eraldi vaheseinaga alkoholi osakonda ja keelatakse tanklates alkoholi müük. Suurima murena nähakse alaealistele alkoholi kättesaadavust. Ainus lahendus aga viimastele muudatustele on seoses eelnevaga veel ka testostude tegemine. Suhteliselt sisutühi lähenemine, kus algsete põhjustega kas ei taheta või ei osata tegeleda.
Müügikohad selliselt suurtes poodides ei vähene. Tanklates autoga roolis ei sõida alaealised ning kontrollost ei muuda alkoholi kättesaadavust. Pigem selline lähenemine tekitab poodidele lisakulu ilma et tekiks soovitud tulu. Tanklaid jääb vähemaks, millega väheneb ka tööjõu vajadus ning noored saavad ikka alkoholi kätte samamoodi nagu varem.
Et piirata alkoholi kättesaadavust on vaja ettevõtetes alkoholile eraldi ruumi ja eraldi kassat, kus teiste kaupade eest tasuda ei saa. Selline lahendus kehtiks kõigile, kes alkoholi jaemüüki teostavad koos muu kaubagruppide müügiga ühisel pinnal. Selline lahendus nii kapulustele kui tanklatele annab kindla suunise. Kui tahad alkoholi müüa, tuleb pidada eraldi personali. Eraldi kassa välistab alkoholi ostmise tarbekaupadega samal ajal. Välistab alaealiste sattumise alkoholi ostmise keskele ning muudab alkoholi ostu eraldi protseduuriks. Mitte ainult selle korvi asetamine, vaid ka selle eest tasumine muutub eraldiseisvaks ning alaealise silmist eemal toimuvaks tegevuseks.
Eelmainitud piirang võib anda soovitud tulemi, kus alkohol ei satu jäätise ostuga samale liinile ning ei tundu loomuliku osana toidukaupade korvis. Kui see nii peaks minema, siis on ka ettevõtjatele peale sunnitud lisakuludel mõistlik seletus. Alkohol viiakse nii riiulitel kui ostuprotseduurina täiesti eraldiseisvaks tegevuseks nii suurtes poodides, tanklates kui ka maapoodides. Kättesaadavus ja alkoholi nähtavus ahaneb ja sellega seoses on lisakulud ettevõtjatele õigustatud. Saavutatakse soovitud tulem.
On vaja karmistada kättesaadavuse piirangutest alaealistele tahtlikult mööda hiilivaid müüjaid. Neid müüjaid, kes antud korda ei täida ja ostja vanust ei tuvasta. Kindlasti parandab tuvastamist olukord, kus trahv on müüjale tuntav ning vastutav ei ole mitte keegi teine kui vara üleandja. Kõike ei saa taas koorida ettevõtjalt kes loob töökohti ja maksab makse. Vastutama peavad hakkama inimesed ise, kes antud korra vastu eksivad.
Alkoholireklaam on aga kindlasti mõjutav tegur. Sellele keskendumine meedias on iseenesest õige lähenemine. Kas aga selliselt, kus kaotatakse värvid või meeleolu on kaheldav. Kui alkoholireklaami ei soovita näha, siis tuleks see üldse ja üheselt keelata. Reklaam ongi selleks, et turgutada või toetada antud toodete müüki. Kindlasti on ka alkoholi reklaam sellist tuge pakkuv. Meediakanalites tuleks keskenduda pigem ajalisele piirangule, kus see ei ole nähtav alaealistele. Oleks vaja mõistlik piirang kas siis kellaajaliselt või nähtavuselt. Ühe meediumi keelamine üksikult ei lahenda üldist probleemi.
Alkoholi tarbimine eestlaste seas aga on valulik probleem. Kuid tegelema peab valitsemise tasandil lahenduste otsimisega algproblemidele, et inimesed oskaks alkoholi mõistlikult tarbida. Vaja on lahendust sellele, et noored ei istuks alkoholi joobes autorooli ning ei sõidaks teisi surnuks. Müügikohtade vähendamine ei ole tõonäoliselt sellistele probleemidele lahendus. Nagu Soome näide juba varem mainitult pakkus, siis tarbimine on meil kahes riigis võrdne, kuid alkoholijoobes põhjustatud surmade arv meie kahjuks.
Tegeleda on vaja meeste tervisega selliselt, et olmemuresid ei peaks uputama alkoholi. Lahendused saavad tulla elatustaseme kasvule keskendudes. Meestele langeva heaoluühiskonna koorem vajab leevendust, kus ühiskond sunnib edule ja ideaalile ilma, et vahendid ja võimalused seda tegelikult toetavad. Olukord tuleb suunata soodsamaks töötajate tervisliku eluviisi parendamisele maksusoodustuste najal sportimis ning huvitegevuse toetustega. Head näited on meil naabritena üle Läänemere ju olemas. Alustuseks erisoodustusmasku kaotamisega ettevõtjatel kes pakuvad töötajatele lisaväärtust terviseklubides.
Valitsus peaks endale selgeks tegema, mis on nende alkoholipoliitika. Kas riigieelarve aukude täitmise vahend või pikaajaline plaan alkoholi tarbimise vähendamine ja terve elukeskkonna saavutamine ühiskonnas. Samuti on vaja selgeks teha alaealiste alkoholi kättesaadavuse algprobleem, kus see ei ole kuidagi seniste tegevustega paranenud ning eelnõu muudatustega ei ole veenev, et paraneb.
Antud alkoholi- ja reklaamiseaduse muudatused ei paranda Eesti ühsikonnas olevaid põhiprobleeme antud valdkonnas. Eelnõu muudatused ei paku lahendusi sisulistele ühiskonna muredele. Tegemist on eelnõus tagajärgede, mitte algsete probleemidele lahenduste pakkumisega. Suurima karistuse saavad taaskord ettevõtjad. Soovitud tulemuse saavutamise ei ole teiste kogemustest ammutatud, vaid pealiskaudne lähenemine suurele pildile. Valitsuselt ootaks edaspidi suuremat silmaringi ja eesmärgistatud reaalset tegevuskava.
