Foto: Rene Suurkaev

Olen nõus, et Eesti on praegu elamiseks üsna keskpärane koht. Kuid see on meie maa, keegi teine ei tule tegema siin midagi paremaks. Seetõttu ei pea ma Hipisaartele minekut lahenduseks, vaid kergema vastupanu teeks. Lisaks on isamaa praegu tõsises hädaohus.

“Saagem eurooplasteks, kuid jäägem eestlasteks,” ütles möödunud sajandi alguses Noor-Eesti päevil Gustav Suits. Parema maailma eest võitlev kodanikuaktivism on meil (Vikerkaar, mai 2017, Henri Kõiv) just Euroopa komberuumis kodanikuks kasvamise kogemusega Y-põlvkonna anarhistide ning vasakpoolsete käima tõmmatud nähtus. Linnalaborandid, asumiseltsijad, loomaõiguslased, karusnahavastased, kodanikuõiguslased, seksuaalvähemuste esindajad ja teised kuuluvad Euroopasse, kuid tegutsedes siin, on nad jäänud kenasti eestlasteks.

Samal ajal püüavad äärmuskristlased ja kärerahvuslased nende kodanikuaktivismi kas teha maha või kaaperdada. Parim ja värskeim näide ärastamisest on Rail Balticu vastase kodanikuliikumise käivitamise sildi all ökohipidele ja loodusteadlastele mütsi pähe tõmbamine ning rahulolematuse rakendamine oma vaguni ette. Mis teeb õigest asjast kahtlase klounaadi.

Ma võin kolumnistina osutada roheliste laiemale poliitilisele kanapimedusele või kriitilise kõrvalpilgu peale solvumise tõttu suisa süüdimatusele, kuid saan ainult loota, et edaspidiseks on õppetund kirjas.

Lisaks hellitusnimede nagu „tolerast“ või „homofiil“ leiutamisele on kogu moodsa marurahvusluse eri vormide ülemaailmne praktika teiste teemade ning sümbolite ärastamine. Tuntuimaks näiteks on vast iidne päiksemärk haakrist. Viimaseks nipsterid ehk end kõige hipsterlikuga ehtivad neonatsid.

Meil tahavad kristlik- ja rahvusäärmuslased praegu ärastada kõike, mis on kuidagigi seotud eestlaseks olemisega. Äärmuslus serveerib end normaalsusena ning normaalsust äärmusena. Ja selle vastu ei aita kolimine Hipisaartele.

Sest nemad jäävad siia. Ja see ongi ülal viidatud oht isamaale, kui arukam ja avatum osa noori lahkub siit nende tõrvikute valguses. Me ju ei taha, et Eestist saaks nii pooleldi kogemata, teatud asjaolude kokkulangemise summana äärmuskristlik rahvuskalifaat, või kuidas?

Vaatame tõele näkku - roheliste liitlane/ärakasutaja Martin Helme mõnitab mõnuga kõnepuldist karusloomafarmide vastaseid. Terve rahva apostel Varro Vooglaid astub kõigepealt välja aasta ema tiitli mängureeglite kaitseks ning seejärel nuriseb, kui tema kaitstud reeglite järgi osutub väljavalituks günekoloog, kelle töö hulka kuuluvad ka abordid.

IRL-i languse ning Reformierakonna kompromissitu võimuiha tuules lendleb EKRE kontorist välja paber plaaniga, et kooseluseadus tuleb tühistada. See on nende tõeline pale ja siht. Ülejäänu on küüniline demagoogia.

Äärmuskristliku rahvuskalifaadi tingimustes saavad hetkel palgalõhe vastu võitlevatest eesti naisest paari paragrahvi toel sundkorras seksiorjad ning sünnitusmasinad, nagu kirjutasid ette Vana Testament ning Adolf Hitler.

Kristlik perenõustamine soodustab vaimselt või füüsiliselt vägivaldseid kaassõltuvussuhteid ohvri süüdistamise ja abielu püsimise esikohale seadmise teel. Seksuaalharidus naaseb Nõukogude Liitu, kuid abordid on keelatud. Kooseluseadus kaob, kuid selle võrra täieneb kriminaalkoodeks.

Kristlik ajupesu jõuab koolipinki, kreatsionism paneb paugu darvinismile. Häbimärgistatakse vähemusi ja erisusi. Kuid ma ei viitsi nüüd üles lugeda ka päris kõikide totalitaristlike režiimide sigadusi inimsuse vastu ega USA äärmuskristlaste märgi unistusi. Hitleri-Saksamaa kohtub Talibani-Afganistaniga. See pole enam kellegi Eesti.

Kaasaegne kodanikuaktivism tegeleb meil praegu küsimustega, mis on Euroopas leidnud juba lahendused. Ning säärased, millele meil äärmuskristlased ja kärerahvuslased ajavad vastu sõrgi ja sarvi.

Euroopa komberuumi Eestisse laiendamine on see patriotism, mida pidas silmas Gustav Suits. Ning just selle pärast tasub siia jääda või naasta, sest isamaa on hädaohus ning ainult sina, kes sa mõtled Hipisaarte kui lahenduse peale, saad siia jäädes ning siin tegutsedes päästa ta ristikoerte ja kadakanatside poolt rüvetamisest.